43-aastane mees Rasmus jättis pärast ühtteist aastat kestnud abielu maha oma naise Helena ja nende kolm ühist last – Rasmuse, Kadi ja Hanna –, et alustada uut suhet naisega, kelle nimi oli Kristiina.
Kaks aastat hiljem, pärast seda, kui tema äriprojekt oli rahaliselt läbi kukkunud, võlad kuhjunud ja suhe Kristiinaga lõppenud, naasis Rasmus oma endise kodu juurde. Ukse avas talle mees nimega Daniel, kes kandis köögipõlle ning tundis maja planeeringut ja sahtlite sisu suurepäraselt. Elutoas märkas Rasmus seintel uusi raamitud fotosid, sealhulgas pilte Helenast ja Danielist Pariisis Eiffeli torni ees ning Louvre’i muuseumi lähedal.
Elutoas vesteldes palus Rasmus, kas ta võiks ajutiselt vabanenud magamistoas peatuda. Ta rääkis oma rahalistest raskustest ja sellest, et tema üürileping hakkab peagi lõppema. Helena keeldus tema palvest. Ta selgitas, et pärast enam kui aasta tagasi jõustunud lahutust oli maja jäänud täielikult tema omandisse. Samuti mainis ta, et Daniel oli saatnud teda laste koolivaheajal lihavõttepühade ajal Pariisi reisil. Kuna Rasmus ei saanud enam endisesse koju tagasi kolida, leidis ta ajutise magamiskoha oma kauaaegse sõbra Davidi diivanil. Sinna pani ta ka oma kohvri, milles oli alles vaid üksteist dollarit sularaha.
Järgmistel nädalatel hakkas Rasmus töökohti otsima ja kandideerimisavaldusi esitama, püüdes samal ajal leppida kokku kindlad ajad lastega kohtumiseks. Oma noorima tütre Hanna koolikontserdil kohtus Rasmus Danieliga, kui Hanna näitas lillejoonistust, mille ta oli ürituse jaoks valmistanud. Pärast väikest sõnelust koolis leppis Rasmus Danieliga kokku kohtumise kohalikus kohvikus, et oma käitumise pärast vabandada ja uurida lähemalt Danieli rolli kohta pere igapäevaelus.
Hiljem kohtusid Helena ja Rasmus köögilaua taga, et kokku leppida ametlik lastega kohtumise graafik. Nad kasutasid paberist kalendrit, et märkida nädalavahetused, mil lapsed pidid isaga aega veetma. Vestluse käigus selgitas Helena, et oli Pariisi reisi eest tasunud oma säästudest, samal ajal kui Daniel oli ise oma reisikulud katnud. Helena oli selle reisi jaoks aastaid raha kogunud, alustades kohe pärast lahutuse ametlikku jõustumist.
Mõne kuu pärast õnnestus Rasmusel leida püsiv töökoht, ehkki väiksema palgaga kui varem. See võimaldas tal hakata kogunenud võlgu tagasi maksma ja üürida väikese korteri, kus olid väike söögilaud ja toolid. Lapsed hakkasid nädalavahetustel isa uues kodus külas käima ja koos temaga sööma. Mõnikord valmistasid nad köögis pannil pannkooke ning varem kokku lepitud külastusgraafik jäi kehtima.