Nelikümmend viis aastat pärast seda, kui nende noorusarmastus oli hääbunud, kohtus 63-aastane pastor Toomas ootamatult haigla onkoloogiaosakonnas taas oma esimese armastuse, Mariga. Mari võitles neljanda staadiumi vähiga, kuid tema elurõõmus huumorimeel ja südamlikkus olid jäänud täiesti muutumatuks. Meenutades lubadust, mille Toomas oli talle andnud, kui nad olid vaid seitsmeteistaastased – et ühel päeval nad abielluvad –, tegi Mari talle haiglavoodist naljatamisi abieluettepaneku. Nende aastakümneid kestnud sidemest liigutatuna vastas Toomas jaatavalt. Haigla personali ja pereliikmete abiga korraldati lihtne, kuid südamlik pulmatseremoonia, mille juurde kuulus ka tagasihoidliku hinnaga kirbukalt ostetud abielusõrmus. Nii said nad nautida viit hindamatut päeva abikaasadena, enne kui Mari siitilmast lahkus.
Pärast matuseid ulatas Mari poeg Mart Toomasele pitseeritud kirja, mis paljastas ootamatu tõe: Mari oli veetnud kolm aastakümmet, ehitades üles üht maakonna edukaimat pagarikoda. Ta oli seda saladust oma viimastel elupäevadel teadlikult varjanud, et Toomas abielluks temaga armastuse, mitte tema edu või jõukuse pärast. Mari pärandas talle kogu ettevõtte ning jättis kirja ka mängulised juhised, paludes tal pagarikotta minna ja küsida „röstsaia” kohta.
Kui Toomas kohale jõudis, oli ta hämmastunud, nähes pagarikoja menüüs üht nende menukamat magusat kaneelirooga nimega „Toomase kohutav röstsai”. See oli südamlik austusavaldus tema ilmselgelt kohutavatele kokandusoskustele teismeeas. Leti taga rippus ka raamitud foto neist kahest nooruspõlves.
Ettevõttega seotud paberimajandus ja keerulised finantsküsimused käisid Toomasele alguses üle jõu. Kuna ta ei teadnud, kuidas juhtida ettevõtet, millest tal polnud peaaegu aimugi, kaalus ta algul pagarikoja müümist. Üks aga Margareti kirja tagaküljele peidetud sõnum julgustas teda mitte laskma hirmul oma otsuseid juhtida.
Veetes aega töötajatega ja tutvudes ettevõtte igapäevase tegevusega, avastas Toomas, et Mari oli aastaid vaikselt annetanud ülejäänud leiba kohalikule kogukonnakeskusele. Tema suuremeelsusest inspireerituna ning soovides leida uut võimalust teiste aitamiseks, mõistis Toomas, et pagarikoja ressursse võiks kasutada ühe oma kiriku pikaajalise eesmärgi täitmiseks: pakkuda üksildastele koguduseliikmetele regulaarselt sooje eineid.
Koostöös Mardi, kes vastutas finantsplaneerimise eest, ja pagarikoja tegevjuhi Denisega, kes juhtis köögi tööd, asutas Toomas kogukondliku toitlustusprogrammi nimega „Margareti laud”. Meeskond käivitas algatuse päeval, mil Mari oleks saanud 64-aastaseks, ning võõrustas kümneid üksildasi eakaid, kes igatsesid nii toidu kui ka inimliku seltskonna järele.
Ürituse ajal ulatas Denise Toomasele veel ühe väikese puidust karbi, mille Mari oli talle jätnud. Karbi sees oli Margareti viimane kiri. Selles väljendas ta tänulikkust ootamatu teise võimaluse eest armastuses, palus Toomasel mitte kurvastada kaotatud aastate pärast ning julgustas teda õrnalt jätkama armastuse jagamist teistele inimestele.
Mõni kuu hiljem tegutses „Margareti laud” endiselt edukalt, pakkudes abivajajatele kaks korda nädalas sooja toitu. Samal ajal hoolitsesid Denise ja Mart selle eest, et pagarikoja igapäevane töö sujuks tõrgeteta.
Toomas jäi oma linna pastoriks ning astus regulaarselt pagarikojast läbi, et juua tass kohvi ja nautida tükikest magusat kaneeliröstsaiast, mis oli nimetatud tema auks.
Kuigi nad olid kaotanud 45 aastat ning neile ei olnud antud võimalust veeta koos pikka ühist elu, kinkis Margareti viimane kingitus Toomasele uue elumõtte, sügava sideme tema pojaga ning võimaluse hoolitseda oma kogukonna inimeste eest veel paljude aastate jooksul.