Meditsiiniõde nõustus halvatud noormeest pesema, et mitte tööd kaotada: see, mida ta pesemise ajal avastas, pani ta õudusest tarduma

 Meditsiiniõde nõustus halvatud noormeest pesema, et mitte tööd kaotada: see, mida ta pesemise ajal avastas, pani ta õudusest tarduma

Pärast järjekordse patsiendi kaebust kutsus peaarst meditsiiniõe oma kabinetti.

— Sellest päevast alates, Anna, pole sa enam meditsiiniõde. Sa oled lihtsalt hooldaja. Pese patsiente — ja kõik.

Anna surus käed rusikasse.

— Aga, härra direktor, ma teen oma tööd. Miks te minuga nii käitute?

— Sest inimesed kaebavad. Sa istud kogu aeg telefonis, selle asemel et haigetel silma peal hoida.

Ta tõstis pilgu, pisaraid tagasi hoides:

— Mul on haige tütar. Ma pean teadma, kuidas tal läheb, kasvõi sõnumite teel.

— Need pole minu probleemid, — vastas ta külmalt. — Kas teed, nagu öeldud, või lahkud töölt.

Anna noogutas vaikides. Ta ei saanud tööd kaotada — ravimid tütrele olid kallid.

Esimesel päeval kästi tal minna noore mehe — Lukase, kahekümne seitsme aasta vanuse — palatasse. Mitu aastat tagasi sattus ta kohutavasse õnnetusse. Sellest ajast saadik — täielik halvatud. Liikuda sai ta ainult kaela ja silmadega.

Anna astus palatasse. Voodil oli kahvatu, ilus poiss, tumedate ripsmete ja väsinud pilguga.

— Tere hommikust, Lukas. Ma aitan teid pesemisega, kas sobib?

Ta noogutas kergelt.

Koos sanitariga tõstis ta mehe ettevaatlikult vanni. Ta täitis vanni sooja veega, kontrollis temperatuuri, lisas veidi lõhnavat vahtu — et haiglapäevad natukenegi meeldivamaks muuta.

Vaikus. Ainult vee vulin ja naise vaiksed ohked.

Anna pesi hoolikalt tema käsi, siis rinda, siis õlgu. Kõik oli rahulik.

Ja äkki…

Ta liigutas kätt. Ta haaras naisel reiest.

Anna karjatas ja tõmbus eemale.

— Lukas! Mida te teete?!

Mees vaatas talle arusaamatuses suurte silmadega otsa.

— Ma… ei saa liikuda, — hingas ta välja. — See ei olnud mina…

— Aga… ma tundsin! Te… te haarasite minust!

Ta raputas pead, pisarad tõusid silmadesse.

— Ma vannun, ma ei teinud midagi…

Anna, ikka veel värisedes, kutsus arsti. Mõne minuti pärast tormas sisse peaarst, seesama, kes oli ta ametist ilma jätnud.

Ta kontrollis pulssi, vaatas patsiendi kätt, vajutas lihastele.

Ja äkki tardus.

— Uskumatu… — sosistas ta. — Oodake… veel kord…

Ta puudutas uuesti Lukase küünarnukki — ja sõrmed värisesid jälle vaevumärgatavalt.

Peaarst tõstis pilgu Anna poole:

— Te puudutasite juhuslikult küünarnärvi. See on refleks… aga see tähendab, et osa närve on veel elus.

Anna ei uskunud oma kõrvu.

— Te tahate öelda…

— Jah, — katkestas ta, peaaegu naeratades. — Liikuvust on võimalik taastada! Kui alustada taastusravi kohe, on tal võimalus uuesti kõndida.

Anna kattis suu käega. Pisaraid voolasid iseenesest mööda põski.

Peaarst, kes oli veel hommikul külmalt käskinud tal “patsiente pesta”, vaatas teda nüüd teisiti.

— Te… päästsite just tema elu, — ütles ta vaikselt.

Anna vaatas Lukasele otsa. Too naeratas — esimest korda paljude aastate jooksul.

Sellel õhtul, koju oma tütre juurde minnes, kõndis Anna kaua vihma all, tundes, kuidas sees kasvab midagi uut. Mitte uhkus. Mitte kergendus. Vaid usk.

Ta mõistis: isegi kõige juhuslikum puudutus võib saada imeks.

...