Meditsiiniõde abiellus surivoodil oleva patsiendiga, et hoolitseda tema väikese tütre eest – kuid pärast mehe matuseid ulatas üks võõras naine talle kirja ja sosistas: „Sa pead teadma, mida ta sinu eest varjas.”

Olin aastaid hoolitsenud võõraste inimeste eest, kuid miski poleks mind ette valmistanud sureva isa palveks, kes anus mind endaga abielluma ja tema väikest tütart üles kasvatama. Arvasin, et tean, millise lubaduse olin andnud. Kuid pärast tema matuseid paljastas üks võõras naine mulle perekonnasaladuse, mis oli palju valusam, kui oleksin eales osanud ette kujutada.

Pöördusin naise poole, kes seisis tema haua lähedal.

„Jah. Mina olen Mari.”

Katrin võttis käekotist ümbriku.

„Enne kui hakkate end tema emaks nimetama, peate teadma, mida ta teie eest varjas.”

Astusin tema ja Liisi vahele.

„Ükskõik, millest jutt käib, ta mattis just oma isa.”

„Olen peaaegu viis aastat oodanud, et teda näha saaksin, Mari.”

„Siis võite oodata ka seni, kuni tema selleks valmis on.”

Katrin ulatas mulle ümbriku.

„Palun lugege see läbi, enne kui otsustate, et olen teie vaenlane.”

Ma ei vastanud.

Vaid kuu aega varem polnud ma isegi kuulnud mehest nimega Martin.

Olin 37-aastane ja töötanud suurema osa oma täiskasvanuelust meditsiiniõena.

Armastasin oma tööd, kuigi mu kolleeg Piret ütles sageli, et suhtun vabadesse päevadesse nagu haigusesse.

Ühel õhtul toodi Martin kiirabiga meie haiglasse.

Samal ajal kui arstid teda läbi vaatasid, märkasin tema palati ees istumas väikest tüdrukut.

„Kus su emme on, kullake?”

Tüdruk vaatas oma kingi.

„Mul ei ole emmet.”

Istusin tema kõrvale.

„Mina olen Mari. Mis sinu nimi on?”

„Liisi.”

„Kas sa oled täna juba midagi söönud?”

Ta raputas pead.

Tõin talle kakaod. Vaatasime minu telefonist multikaid.

Hiljem näitas ta mulle vana Polaroid-fotot naisest, kes hoidis süles beebit.

„See on minu emme. Ta suri siis, kui ma sündisin.”

„Ta on väga ilus.”

Liisi uuris tähelepanelikult mu nägu.

„Sa näed natuke tema moodi välja.”

„See on küll armas kompliment, kullake. Aga sinu emmel olid ilusamad juuksed.”

Liisi hakkas itsitama.

„Sa oled nii tore. Ma sooviksin, et sa võiksid minu emme olla.”

Ma ei teadnud, mida vastata.

Tund aega hiljem leidis Piret meid koos.

„Sa hakkad temaga kiindumussuhet looma,” hoiatas ta, kui Liisi oli isa vaatama läinud.

„Ta on alles kuueaastane, Piret.”

„Ja sina peaksid tegelikult oma vahetuse lõpetama.”

Martin põdes agressiivset haigust.

Arstid hoolitsesid selle eest, et tal valusid ei oleks, kuid tema seisund halvenes üha enam.

Ühel õhtul leidsin ta Liisi mantliga maadlemas.

„Las ma aitan,” pakkusin.

Ta astus sammu kõrvale.

„Varem sain ma kõigega hakkama. Nüüd ei suuda ma isegi teda kooliks valmis panna.”

„Martin, sa oled haige. Sa ei pea kõigega üksi hakkama saama.”

Ta istus maha.

„Mis saab Liisist, kui ma pean jälle haiglasse jääma?”

„Kas teil pole kedagi, kes saaks aidata?”

„Mitte kedagi läheduses.” Ta tõstis pilgu. „Kas sa saaksid ta homme kooli viia?”

„Muidugi. Alustame homsest.”

„Ta on mulle kogu maailm, Mari.”

Järgnevate nädalate jooksul veetis Liisi minuga üha rohkem aega.

Martini loal viisin teda kooli, valmistasin talle õhtusööke ning sain teada, et ta vihkas herneid, kuid armastas porgandeid.

Piret hoiatas mind, et võtan endale liiga palju kohustusi.

Lubasin, et mõtlen kunagi sellele, kuidas ka „ei” öelda.

Kui minu osalus muutus isiklikuks, ei määratud mind enam Martini hooldamisega tegelema.


Martin korraldas nii, et Liisi jääks tema haiguse ajal minu juurde elama.

Samuti allkirjastas ta dokumendid, mis toetasid minu eestkosteavaldust juhuks, kui ta peaks surema.

Küsisin temalt veel kord, kas tal on sugulasi, kellega peaksime ühendust võtma.

„Pole kedagi, kes saaks aidata,” vastas ta.

„Mitte isegi kedagi, kes võiks teda aeg-ajalt vaatamas käia?”

Martin vaatas aknast välja.

„Olen juba kuus aastat üksi hakkama saanud. Ma tean, mida sinult palun.”

Ühel õhtul palus ta mul enda kõrvale istuda.

„Kas ma võiksin sinult midagi pöörast küsida?”

„Oleneb. Kui pöörane?”

„Abiellu minuga, Mari.”

Vaatasin talle jahmunult otsa.

„Martin, me oleme teineteist tundnud ainult kolm nädalat.”

„Ma tean. Aga Liisi armastab sind ja mina usaldan sind.”

Ta sirutas käe ja haaras minu käest.

„Mul pole kedagi teist, kes tema eest hoolitseks. Palun, Mari.”

Mõtlesin sellele, kuidas Liisi oli küsinud, kas ta võib oma hambaharja minu korterisse jätta.

„Kas sa palud mul endaga abielluda sellepärast, et soovid endale naist, või sellepärast, et Liisi vajab ema?”

„Sellepärast, et ma kardan teda üksi maha jätta.”

Oleksin pidanud veel küsimusi esitama.

Selle asemel nõustusin.

Abiellusime tema haiglapalatis pärast kõigi vajalike dokumentide vormistamist.

Piret laenas mulle lihtsa valge kleidi.

Ostsin kaks tagasihoidlikku abielusõrmust.

Martin naeratas, kui mind nägi.

„Sa oled uskumatult ilus,” sosistas ta.

Liisi hakkas käsi plaksutama ja kallistas meid mõlemaid.

„Nüüd on mul päriselt emme!”

Kaks päeva hiljem suri Martin unes.

Kuna ajutine eestkoste oli heaks kiidetud ajal, mil kohus vaatas läbi minu taotlust alalise eestkoste saamiseks, jäi Liisi minu juurde.

Pärast matuseid jäi Liisi magama, hoides kõvasti oma kaisujänest.

Avasin Katrini ümbriku.

Sees oli mulle adresseeritud kiri.

„Martin ütles teile, et Liisil pole perekonda. Mõistan, miks te teda uskusite. Aga vaadake seda fotot, enne kui otsustate, kas mind uskuda.”

Selle all olid sünnipäevakaardid, avamata kujul tagastatud kirjad ja üks foto.

Martin seisis Katrini kõrval, kes hoidis süles beebit.

Foto tagaküljele oli kirjutatud:

„Liisi esimene sünnipäev.”

Martin tundis Katrinit.

Tagastatud kirjad näitasid, et naine oli korduvalt püüdnud temaga ühendust saada.

Tema aadress andis mulle vihje, kust alustada.

Järgmisel pärastlõunal jätsin Liisi Pireti hoolde ja läksin Katrinit külastama.

Katrin kutsus mind sisse.

Riiulil olid fotod Liisi emast.

Ühel teisel fotol hoidis Katrin käes käsitsi valmistatud lapitekki.

„Miks Martin teid Liisist eemal hoidis?”

Ta istus maha.

„Sest ütlesin midagi kohutavat pärast seda, kui mu tütar suri.”

Jäin ootama.

„Süüdistasin teda selles, et ta ei kutsunud varem arstiabi. Heitsin talle ette, et ta oli teinud valesid otsuseid.”

„Kas tal oli õigus?”

„Ei. Ma lihtsalt vajasin kedagi, keda süüdistada.”

Ta keerutas abielusõrmust oma sõrmes.

„Tütre matustel ütlesin Martinile, et tema oleks pidanud surema, mitte minu tütar.”

Vaatasin teda jahmunult.

„Ütlesite seda mehele, kes oli just oma naise kaotanud?”

„Jah.”

Katrin vaatas maha.

„Palusin temalt vabandust. Ta lubas mul Liisit tema esimesel eluaastal külastada. Seejärel lõpetas ta mulle vastamise.”

„Aga Liisi ei öelnud neid sõnu,” vastasin.

Tõusin püsti.

„Te ei saa eeldada, et toon ta siia pärast ühteainsat vestlust.”

„Ta on minu lapselaps.”

„Ja ta leinab. Ma ei sunni teda teiega kohtuma ainult sellepärast, et teie olete endast väljas.”

Katrin järgnes mulle ukse juurde.

„Martin hoidis mind temast peaaegu viis aastat eemal, Mari.”

Pöördusin ümber.

„Te tegite Martinile haiget. Aga Liisi pole teile midagi halba teinud.”

Katrin vaatas mulle otsa.

„Miks siis tema on see, kes minust ilma jäi?”

Mul polnud vastust.

Järgmisel hommikul vahetasin Liisi voodipesu.

Tema lemmiklapitekk oli voodi alla libisenud.

Kui selle välja tõmbasin, märkasin ühte nurka tikitud väikest sinist lilleõit.

Katrini kodus olin näinud raamitud fotot, millel ta hoidis käes sama mustriga käsitsi valmistatud lapitekki.

Helistasin talle.

„Kas teie tegite Liisi lapiteki?”

„Tegin selle talle neljandaks sünnipäevaks.”

„Martin ütles Liisile, et ta ostis selle.”

„Sama rääkis ta ka mantlite ja sünnipäevakinkide kohta.”

„Kas saate seda tõestada?”

„Olen tema sõnumid alles hoidnud.”

„Näidake neid mulle.”

Kui kohale jõudsin, oli Katrin oma telefoni juba valmis pannud.

Ta avas kahe aasta taguse vestluse.

– Katrin: „Kas mantel sobis Liisile?”
– Martin: „Jah. Aitäh.”
– Katrin: „Kas ütled talle, et mina selle saatsin?”
– Martin: „Tal pole vaja seda teada.”

Kerisin edasi.

Katrin oli saatnud foto lapitekist.

– Martin: „Talle meeldib see väga. Ta magab sellega igal ööl.”
– Katrin: „Kas ta teab, et mina selle tegin?”
– Martin: „Palun lõpeta küsimine.”

Andsin telefoni talle tagasi.

„Ta ütles Liisile, et te ei tahtnud teda.”

Katrin vaatas mind jahmunult.

„Ta ütles seda?”

„Liisi arvab, et ta tegi midagi valesti.”

Katrin pööras pilgu kõrvale.

„Ma saatsin need kingitused selleks, et ta teaks, kui oluline ta mulle on.”

„Miks te mulle seda eile ei näidanud?”

„Te olite juba otsustanud, et olen kohutav inimene.”

Ma ei saanud seda eitada.

„Miks te siis kingitusi edasi saatsite?”

„Ma ei suutnud tema sünnipäevi lihtsalt eirata. Lootsin kogu aeg, et Martin muudab meelt.”

Martin oli Katrini armastuse vastu võtnud, kuid hoidnud selle Liisi eest saladuses.

Sel õhtul ronis Liisi minu kõrvale diivanile.

„Kas me võiksime vanaemast rääkida?” küsisin.

Ta noogutas.

„Sinu isa ja Katrin läksid pärast sinu ema surma tülli. Katrin ütles midagi väga haiget tegevat.”

„Kas ta vabandas?”

„Jah, aga isa ei suutnud talle andestada.”

Liisi tõmbas oma jänese endale lähemale.

„Kas sellepärast ta ei tahtnudki mind?”

Raputasin pead.

„Ta tahtis sind. Ta püüdis sind külastada ja saatis sulle kingitusi.”

„Aga isa ütles, et ta ei armasta mind.”

„Ta ütles sulle midagi, mis ei olnud tõsi.”

Liisi vaatas oma kaisujänest.

„Kas isa valetas?”

„Selles küsimuses küll.”

„Aga ta armastas mind.”

„Ta armastas sind väga.”

„Miks ta siis nii ütles?”

Nihkusin talle lähemale.

„Ma arvan, et ta oli Katrini peale endiselt vihane. Aga ta poleks tohtinud panna sind tundma, nagu sind ei tahetaks.”

Liisi pühkis põselt pisara.

„Kas sa oled tema peale vihane?”

„Selle pärast? Jah.”

Ta mõtles hetke.

„Mina olen ka vihane.”

Panin käe ümber tema õlgade.

Mõne aja pärast osutas ta oma magamistoa poole.

„Kas vanaema saatis mulle selle teki?”

„Ta tegi selle ise.”

Liisi vaatas üllatunult.

„Isa ütles, et ta ostis selle.”

Noogutasin.

Ta silitas oma kulunud kaisujänese kõrva.

„Kas vanaema teab, et ma magan sellega?”

„Teab. Sinu isa rääkis talle, et see sulle väga meeldib.”

„Kas ta küsis minu kohta?”

„Mitu korda.”

Seejärel küsis ta:

„Kas ta tahaks mind ikka veel näha?”

„Jah, kullake.”

„Kas sa tuled minuga kaasa?”

„Muidugi.”

Kaks päeva hiljem viisin Liisi parki.

Katrin tõusis meid nähes püsti, kuid jäi pingi kõrvale ootama.

„Kas see on tema?” sosistas Liisi.

„Jah, kullake.”

Läksime koos tema juurde.

„Tere, Liisi.”

„Tere.”

Liisi ulatas talle lapiteki nurga. Ta oli nõudnud, et võtaksime selle kaasa.

„Kas teie tegite selle?”

„Mina tegin,” vastas Katrin.

„Lilleõis hakkab lahti tulema.”

„Ma saan selle parandada. Mul on alati õmbluskomplekt kaasas.”

„Kas te saate mulle näidata, kuidas seda teha?”

Katrin vaatas mulle otsa.

Noogutasin ja istusin Liisi kõrvale.

Ta ronis meie vahele pingile ja laotas lapiteki meie sülle.

Katrin näitas talle, kust niit oli lahti tulnud.

„Kas sa hoiad seda, Mari?” küsis Liisi.

Hoidsin teki nurka paigal, samal ajal kui Katrin juhatas tema sõrmi läbi esimese piste.

Lapiteki voltide vahelt libises välja väike paberileht ja kukkus murule.

Katrin kangestus, kui selle üles tõstsin.

See oli pitseeritud ümbrik, mis oli adresseeritud mulle Martini väriseva käekirjaga.

Mu käed värisesid, kui murdsin vahapitseri ja voltisin lahti ümbrikus olnud üksiku lehe.

„Mari, kui sa seda kirja loed, tähendab see, et oled leidnud lapiteki ja leidnud ka Katrini,” algas kiri.

„Mul on kahju, et sulle valetasin, ja mul on kahju, et valetasin Liisile.”

Heitsin pilgu Katrinile, kelle silmad olid šokist pärani.

„Kui mu naine suri, murdsid Katrini sõnad mind täielikult ning oma leinas vandusin, et ei lase tal kunagi oma tütart endalt ära võtta.”

„Selleks ajaks, kui mu viha vaibus, olin juba ehitanud müüri, millest oli liiga raske üle ronida, ja olin liiga uhke, et tunnistada oma eksimust.”

„Kui sain teada, et olen suremas, teadsin, et Katrin hakkab Liisi hooldusõiguse eest võitlema. Kartsin kohutavalt, et ta pöörab Liisi minu mälestuse vastu.”

„Seepärast abiellusingi sinuga, et anda Liisile ema, kes armastaks teda ilma kibestumiseta, teades väga hästi, et ühel päeval leiab Katrin teid mõlemad üles.”

„Palun andesta surevale argpüksile, Mari, ja anna Liisile perekond, mille andmiseks olin mina liiga nõrk.”

Pisarad määrisid tinti, kui voltisin kirja kokku ja panin selle tagasi kotti.

Katrin vaatas mulle otsa. Tema hääl oli vaevukuuldav sosin.

„Ta teadis, et ma tulen.”

„Ta arvestas sellega,” vastasin vaikselt.

Liisi sikutas õrnalt mu varrukat ja näitas uhke naeratusega parandatud sinist lilleõit.

„Vaata, emme! Vanaema parandas selle ära.”

Panin ühe käe ümber Liisi ja sirutasin teise käe üle lapiteki, et võtta Katrinil käest kinni.

Martin oli jätnud mulle päranduseks purunenud tõe, kuid üheskoos olime lõpuks leidnud kõik, mida vajasime selle taas kokkupanemiseks.

Like this post? Please share to your friends: