Pärast aastaid kestnud võitlust viljatusega leidsid Maarja ja Taavi oma tütre Karolini asendushooldussüsteemi kaudu. Lapsendamine oli tervenemise teekond nii vanematele kui ka lapsele, mil Karolin õppis pikkamööda usaldama, et tema uus kodu on jäädav. Tema viiendaks sünnipäevaks tundis pere end täielikuna ja tähistas seda päevalillepeoga, mis sümboliseeris nende ühist valget tulevikku. Kuid tähistamise katkestas ränk koputus uksele: Karolini bioloogiline ema paljastas „kohutava saladuse“, mille ta oli lapsendamisprotsessi ajal maha vaikinud.
Naine tunnistas, et Karolini verunäidud olid juba imikueas viidanud varajasele leukeemiale. Kartes, et meditsiiniline diagnoos muudaks lapse „lapsendamatuks“ ja jätaks ta süsteemi lõksu, oli bioloogiline ema info varjanud ja vältinud edasisi uuringuid. Julmal kombel ei tulnud ta seda rääkima altruismist; ta üritas Maarjat ja Taavit väljapressida, nõudes „elupäästva teabe“ eest rahalist hüvitist. Paar keeldus manipulatsioonile allumast, seadis Karolini tervise naise ahnusest ettepoole ja otsis viivitamatult meditsiinilist abi.
Järgmisel hommikul kinnitas lastearst hoiatust: Karolinil oli leukeemia varajane vorm. Diagnoos paiskas pere kurnavasse keemiaravi, haiglate ja tilgutite maailma. Karolin näitas üles märkimisväärset vastupidavust, kirjeldades ravi kui „sõda“, kus tema „head tegelased“ võitsid. Maarja ja Taavi püsisid tema kõrval igal unetul ööl ja kurnaval ravimiringil, tõestades, et nende pühendumus on tingimusteta.
Vastavalt Ameerika Vähiliidu andmetele on laste viie aasta elulemusmäär kõige sagedasema leukeemiavormi, ägeda lümfoblastse leukeemia (ALL) puhul tõusnud umbes 90%-ni. Karolini puhul võimaldas haiguse varajane avastamine – tänu ootamatule hoiatusele – head teed paranemiseni. Pärast kuude pikkust intensiivset ravi tõi onkoloog lõpuks uudise, mille nimel nad olid palvetanud: Karolin oli remissioonis. Bioloogiline ema kadus täielikult, kui sai aru, et raha ta ei saa, küsimata isegi kordagi, kas laps jäi ellu.
Täna on Karolin seitsmeaastane – elujõuline ja energiline tüdruk, kelle juuksed on pehmete lainetena tagasi kasvanud. Kuigi see „kohutav saladus“ oleks võinud nende pere purustada, tugevdas see hoopis sidet vanemate ja lapse vahel. Maarja vaatab sageli uinuvat Karolini ja mõtleb, et kuigi ta ei toonud last ilmale, jäi ta tema juurde elu raskeimatel hetkedel. Nad mõistsid, et lapsevanemaks olemist ei defineeri bioloogiline algus, vaid otsus jääda kohale vaatamata hirmule ja võitlusele.