Layla oli alati uskunud, et tema mehe vanaema Elle oli naine, kel olid vaid lihtsad ja süütud saladused – kuni üks surivoodil öeldud soov kõik muutis. Oma viimasel ööl palus Elle Laylat, et naine kaevaks aias vana õunapuu alt välja kasti. Ta lubas, et selle sisu selgitab “kogu tõde” Layla abikaasa Kalle kohta. Pärast Elle lahkumist ja ajal, mil Kalle oli salapärasel tööreisil, kaevas Layla välja roostetanud metallkarbi. Seal peitusid Kalle õige sünnitunnistus, eestkostepaberid ja pakk avamata kirju naiselt nimega Mari. Dokumendid paljastasid südantlõhestava reaalsuse: Kalle polnud lapsena orb, vaid ta oli kirjas kui “oletatava hüljamise” ohver.
Segaduses ja vastuseid otsides pöördus Layla sotsiaalmeedia ja kohalike naabrite poole ning sai teada, et Mari oli tõepoolest Kalle bioloogiline ema. Kohalike elanike sõnul oli Elle kulutanud aastakümneid Mari kirjade kinnipüüdmisele ja saatjale tagastamisele, kustutades naise sel viisil Kalle elust täielikult. Kui Kalle koju naasis ja Layla dokumentidega eest leidis, tunnistas mees, et oli tõde alati teadnud, kuid kaitses Elle tegusid. Ta väitis, et ema oli ta kaheaastaselt koos kirjakestega hoidja juurde jätnud ning Elle “päästis” ta, võttes ta enda juurde ja katkestades igasuguse kontakti naisega, kes oli ta hüljanud.
See paljastus vallandas paari vahel kibe konfrontatsiooni. Layla vaidles vastu, et kuigi Mari lahkumine oli traagiline, ületas Elle piiri, isoleerides Kalle ja eirates Mari aastakümnete pikkusi kontaktiotsinguid. Ta pidas Elle “kaitset” kontrolli vormiks, mis oli ehitanud Kalle kogu identiteedi valele. Kalle jäi aga kirglikult ustavaks naisele, kes oli ta üles kasvatanud, nähes Maris vaid võõrast, kes ta kunagi minema viskas. Pinged jõudsid haripunkti, kui Kalle esitas Laylale ultimaatumi: kas naine jätab asja rahule või peab lahkuma. Layla valis tõe, mitte vaikimisel põhineva abielu; ta pakkis tütarde asjad ja kolis välja.
Konflikt kulmineerus kolm nädalat hiljem Elle testamendi avamisel, kus esimest korda viibis ka Mari. Advokaat paljastas julma viimase klausli: Kalle saab oma päranduse kätte vaid siis, kui ta kirjutab alla juriidilisele avaldusele, millega eitab ametlikult igasugust Mari suguluslikku õigust endale. See oli Elle viimane katse kontrollida narratiivi ka teispoolt hauda. Layla võttis keset koosolekut sõna ja nimetas pärandust pigem “survevahendiks” kui armastuseks. Kuigi raha oleks nende peret aidanud, keeldus naine lubamast, et mees kustutaks omaenda loo vaid majavalduse nimel.
Lõpuks keeldus Kalle paberitele alla kirjutamast, mistõttu jäi pärandus kättesaamatuks, kuid ta ei suutnud siiski endas leida jõudu bioloogilise emaga leppimiseks. Layla jäi temast lahku ja keskendus oma tütarde kasvatamisele kodus, kus ausust väärtustati rohkem kui mugavaid saladusi. Kui ta viimast korda õunapuu juurde naasis, mõistis ta, et Elle tegusid ajendas pigem hirm kaotuse ees kui tõeline armastus. Layla lahkus vanast majast kindla otsusega: ta ei osale enam kunagi valedes, mis kaitsevad kellegi teise vaikimist, isegi kui see tähendab oma elu täielikku uuesti ülesehitamist.