Kaheksateist aastat pärast seda, kui ema kaotas oma vastsündinud tütre Roosi imikute äkksurma sündroomi tõttu vaid üheksa päeva pärast sündi, varjasid ema ja tema perekond endiselt Roosi olemasolu tema ellujäänud kaksikõe Hanna eest. Kogu Hanna lapsepõlve vältel eemaldas ema regulaarselt beebitarbeid, võttis haiglas tehtud fotod seintelt maha ning palus pereliikmetel surnud lapsest mitte kunagi rääkida, et kaitsta Hannat leina ja võimaliku süütunde eest, mis võinuks tuleneda sellest, et tema jäi ellu.
Hanna kaheksateistkümnendal sünnipäeval, pärast perekondlikku pidustust, tõi tema isa Tõnu garaažikapist välja tumedast puidust kasti. Ta oli sinna salaja talletanud haigla käepaelad, beebitekid, fotod, dokumendid ja igal aastal käsitsi kirjutatud sünnipäevakirja Hannale, milles rääkis tema õest.
Kui Tõnu avas puidust kasti kogu pere silme all, avaldas ta Hannale, et too oli sündinud kaksikuna. See vallandas tulise vastasseisu perekonna kaheksateist aastat kestnud vaikimise pärast. Ilmutusest sügavalt vapustatud Hanna veetis öö kodust eemal. Hiljem naasis ta koju, et lugeda läbi kõik kaheksateist alles hoitud sünnipäevakirja, mõista oma isa vaatenurka ning tulla toime tunnetega, mida õe kohta teada saamine temas tekitas.
Järgmisel nädalavahetusel külastas Hanna koos vanematega esimest korda Roosi hauda kalmistul. Nad asetasid hauale lilli ning Hanna jättis hauakivi juurde käsitsi kirjutatud sedeli.
Pärast kalmistul käimist asetas Hanna puidust kasti oma lapsepõlvetuppa, samal ajal kui tema ema riputas elutoa seinale tagasi algse haiglafoto, millel olid kujutatud mõlemad vastsündinud tüdrukud.