Pärast aastakümneid kestnud võitlust viljatusega olid Maie ja Toomas oma vaikse kahekesi-eluga juba ammu leppinud. Nende maailm muutus aga täielikult viiekümnendates eluaastates, kui nad kuulsid Liisist – viieaastasest tüdrukust, kes oli veetnud kogu oma elu lastekodus. Potentsiaalsed lapsendajad olid tüdrukust alati loobunud suure tulemärgi tõttu, mis kattis poolt tema nägu. Hoolimata hirmust hilises eas lapsevanemaks saamise ees, tundsid Maie ja Toomas selle tähelepaneliku ja tõsise lapsega kohest sidet. Nad viisid lapsendamise lõpule ja lubasid Liisile, et nende kodus ei pea ta kunagi oma sünnimärgi pärast häbi tundma, pakkudes talle turvatunnet, mida tüdruk oli sünnist saati igatsenud.
Liisi teekonda kujundas vastupidavus, mis kasvas tänu vanemate vankumatule pühendumusele. Kui ta koolis julma kiusamisega kokku puutus, turgutasid Maie ja Toomas tema eneseusku, õpetades talle, et tõeline „koletis“ on teiste inimeste kurjus, mitte tema välimus. Selline kasvatus andis Liisile ambitsiooni: temast kasvas enesekindel naine, kes lõpetas arstiteaduskonna, et aidata teistel lastel end terviklikuna tunda. Kogu elu kandis Liis endas aga vaikset valu, uskudes, et bioloogiline ema hülgas ta just tulemärgi tõttu.
Lugu võttis vapustava pöörde, kui Maie sai käsitsi toodud kirja Evelt, Liisi bioloogiliselt emalt. Eve paljastas, et ta oli Liisi sündides vaid seitsmeteistkümnene ja elas oma rangete ning kontrollivate vanemate hirmu all. Vanavanemad pidasid beebi sünnimärki „karistuseks“ ja perekonna häbiplekiks. Nad survestasid Evet lapsest loobuma, veenisid teda, et keegi ei taha kunagi sellise välimusega tütart. Nüüd, seistes silmitsi ravimatu vähktõvega, otsis Eve kontakti – mitte selleks, et Liisi tagasi nõuda, vaid kinnitamaks, et tüdruk oli algusest peale armastatud ja oodatud.
Kui Liis kirja luges, purustas see tema elukestva uskumuse, nagu oleks ta olnud soovimatu. Kuigi ta tundis sügavat kurbust hirmunud teismelise pärast, kes Eve kunagi oli, jäi ta Maiele ja Toomasele lõpuni truuks, kinnitades, et tema identiteet nende tüitrena on kõikumatu. Liis otsustas Evega kohvikus kohtuda. See oli kibemagus kohtumine: Liis astus vastu naisele, kes ei suutnud tema eest võidelda, samal ajal kui Eve väljendas sügavat kahetsust ja tänu paarile, kes astus sammu siis, kui tema seda ei suutnud. Kohtumine ei „parandanud“ minevikku, kuid andis Liisile hingerahu, et lõpetada lõputu juurdlemine.
Täna on Liis edukas arst, kelle elu on tunnistus valitud pere väest. Tema suhe Evega on endiselt keeruline ja kohati distantsne, peegeldades nende ühise ajaloo rasket tõelisust. Suurim muutus on aga toimunud Liisi sees: ta ei kanna enam hüljatuse koormat. Ta mõistab nüüd, et teda on tahetud kaks korda – esmalt noore ema poolt, kes oli liiga nõrk, et teda kaitsta, ning seejärel Maie ja Toomase poolt, kes nägid „tüdrukut, keda keegi ei tahtnud“ ja tundsid temas ära tõelise aarde. Nende lugu tõestab, et perekonda ei defineeri täiuslikkus ega bioloogia, vaid julgus valida üksteist iga jumala päev.