Härra Henn Paal (90), Eesti suurima toidupoeketi lastetu asutaja, mõistis surma lähedust tundes, et tema määratu varandus ei tähenda midagi ilma õige järeltulijata. Soovides leida kedagi, kes väärtustaks inimlikkust, pani ta kokku plaani: ta kehastus kodutuks ja külastas üht oma esinduskauplust Tallinnas.
Vastuvõtt oli karm. Kassiir nimetas teda “prügiks” ja kliendid hoidsid eemale nagu ohust. Viimase hoobi andis kaupluse juhataja Kalle Reinsalu – mees, keda Paal oli ise edutanud. Kalle käskis vanamehel kaduda, nähvates: „Meiesugused ei taha siin teiesuguseid näha.“ See hetk paljastas ettevõttes vohama hakanud üleoleku ja kõrkuse.
Just siis, kui Henn oli lahkumas, sekkus noor noorem-administraator Lauri. Ignoreerides teiste põlglikke pilke, juhatas Lauri Hennu pehmelt puhkeruumi, valas talle tassi kuuma kohvi ja andis oma võileiva. Ta kohtles vanameest nagu inimest. Lauri pihtis, et Henn meenutab talle tema lahkunud isa, kes oli auväärne veteran, ja lisas soojalt: „Ärge laske neil end tunda vähetähtsana. Teie elu loeb.“ Lauri siiras ja palumata lahkus oli test, mille ta ainsana läbis.
Veel samal ööl muutis Henn oma testamenti, pärandades kogu oma impeeriumi ja varad võõrale nimega Lauri.
Nädala pärast naasis Henn poodi, seljas kallis ülikond. Ta vallandas silmapilkselt Kalle ja naeruvääristava kassiiri. Seejärel teatas ta jahmunud Laurile, et viimane on nüüdsest poe juhataja ja tulevane keti omanik.
Kuid peagi saabus pahatahtlik kiri, mis paljastas Lauri mineviku: 18-kuuline vangistus autovarguse eest 2012. aastal. Hennu ees seistes tunnistas Lauri seda ausalt. Ta selgitas, et ei rääkinud sellest varem, sest teadis, et ühiskond suleb endiste vangide ees kõik uksed. Ta lisas, et vangla muutis teda põhjalikult ja andis talle soovi võidelda inimväärikuse eest. Henn mõistis, et Lauri polnud mitte „vigane“, vaid „tules karastunud“.
Samal ajal üritas Hennu ahne ja võõrandunud õetütar Diana päranduse muutmist peatada. Ta tungis Hennu koju ja ähvardas Lauri elu hävitada, paljastades oma tõelise, ohtliku palge.
Mõistes ohtu Laurile, kutsus Henn noormehe enda juurde, et rääkida talle kogu tõde. Lauri kuulas ja andis vastuse, mis üllatas Hennu viimast korda: „Härra Paal… ma ei taha teie raha.“ Lauri selgitas, et ta soovis vaid tõestada, et headus on veel olemas, kuid ta ei vaja elu, kus vihane suguvõsa teda „jahib“.
Selle asemel pakkus ta välja lahenduse: „Looge sihtasutus. Toitke näljaseid. Aidake kodutuid. Andke inimestele nagu mina teine võimalus.“ Ta kutsus Hennu üles looma pärandit, mis sõltuks igast elust, mida ta puudutab.
Henn järgis Lauri nõuannet otsekohe. Ta suunas kogu oma varanduse Paali Inimväärikuse Fondi, asutades varjupaiku, supikööke ja stipendiume endistele vangidele. Ta nimetas Lauri fondi eluaegseks direktoriks, tunnistades teda oma pärijaks – mitte rikkuse, vaid eesmärgi pärijaks.
Lauri võttis ameti vastu, lubades hoida Hennu nime au sees läbi hoolivuse. Henn mõistis, et võib surra rahus: ta oli leidnud oma tõelise pärija mehes, kes nägi väärtust võõras ja õpetas vanale „leivakuningale“ tema enda elu tõelist väärtust.