90-aastaselt otsustasin ma panna inimlikkuse proovile kohas, mida tundsin kõige paremini: omaenda supermarketis. Maskeerisin end kodutuks, kandsin räbalaid riideid, määrisin näo mustusega kokku ega raseerinud end terve nädala. Seitsmekümne aasta jooksul olin ma üles ehitanud Eesti suurima toidupoeketi, alustades pärast sõda väikese nurgapoega, ning pälvinud lõpuks hüüdnime „Lõuna leivakuningas“. Kuid rikkus, võim ja edu ei täitnud kunagi tühimikku, mis tekkis pärast mu naise surma, mil mõistsin, et raha üksinda ei taga armastust, austust ega kaastunnet. Tahtsin näha, kes kohtleb võõrast väärikalt isegi siis, kui ta on varatu ja märkamatu.
Hetkel, mil astusin poodi, tabas mind valus tõde. Sosistamine, põrnitsevad pilgud ja hukka mõistvad kommentaarid sadasid mu peale. Kassapidajad naersid, kliendid hoidsid eemale ja isegi Kalle Kask, minu enda poolt ametisse edutatud juhataja, kutsus turvamehed, et mind välja visata. Minu impeerium, mis oli rajatud vere ja aastakümnete pikkuse raske tööga, oli muutunud kohtusaaliks, kus mina olin süüdistatav. Surusin lõuad kokku – mitte valust, vaid pettumusest. Kõdunemine oli levinud läbi minu pärandi ja ma nägin enda ümber olevate inimeste tegelikku palet.
Siis tuli Marek, noor kahekümnendates eluaastates administraator. Erinevalt teistest pakkus ta mulle tassi kuuma kohvi ja võileiba, koheldes mind inimliku väärikusega, teadmata minu tegelikku isikut. Ta kuulas, ta hoolis ja ta tuletas mulle meelde väärtusi, mille edasikandumisele olin lootnud. Sel ööl mõistsin, et kaastunne, mitte veri või ärivaist, on iseloomu tõeline proovikivi. Kirjutasin oma testamendi ümber, kavatsedes pärandada kogu oma vara ja impeeriumi Marekile, usaldades tema südant, mitte tema elulookirjeldust.
Tõe selgumine ei olnud aga lihtne. Sugulaste hoiatus väitis, et Marekil on kriminaalne minevik, mis sundis mind asja uurima. Ta oligi 19-aastaselt autovarguse eest vahistatud, kuid vanglaaeg oli teda muutnud. Kui ma talle sellega vastandusid, tunnistas Marek oma minevikku ilma vabandusteta ja näitas, et on kulutanud aastaid oma auväärtuse taastamiseks. Ma ei näinud selles plekki, vaid meest, keda raskused olid vääristanud – kedagi, kes mõistis väärikust ja teisi võimalusi.
Lõpuks ei usaldanud ma Marekile mitte ainult oma vara, vaid ka missiooni. Üheskoos asutasime Saare-nimelise Inimväärikuse Fondi – et toetada kodutuid, pakkuda stipendiume endistele vangidele ja aidata abi vajavaid peresid. Marekist sai selle eluaegne direktor, kehastades väärtusi, mida olin kaua teistes otsinud. Üheksakümneselt leidsin lõpuks rahu. Minu pärandit ei defineerinud raha ega tiitlid, vaid kaastunne, ja ma teadsin, et see elab edasi nende eludes, kes andsid ja said abi, juhituna mehe poolt, kes kohtles võõrast nagu inimest.