Ma ei oleks kunagi uskunud, et üksainus sõbralik tegu võiks mu elu muuta. Tol teisipäeva pärastlõunal olin vastumeelselt toidupoes, mantel lõuani kinni tõmmatud, püüdes jääda nähtamatuks. Märkasin enda ees noort ema, kes nägi vaeva, et maksta vaid ühe purgi imikutoidu eest; tema käed värisesid ja nägu oli kaame. Väikelaps nuttis, koolieelik rippus ema jala küljes ja imik sabeles rahutult kandekotis. Inimesed tema taga sosistasid ja ümisesid, mõned isegi kritiseerisid teda julmalt. Ma ei suutnud seda pealt vaadata. Mõtlemata astusin ette ja ulatasin oma kaardi kassiirile, et lapse toit kinni maksta. Kergendus ja tänu tema silmades jäid mulle meelde kauaks pärast seda, kui ta oli lahkunud.
Sel ööl hoidsin käes Lauri pusa ja meenutasin teda leinaga, mis oli mind aastaid endasse neelanud. Lauri oli seitsmeaastane, kui autoõnnetus ta minult võttis, ja mu abikaasa lahkus peagi pärast seda, suutmata pealt vaadata minu muremurdumist. Olin lakanud väljas käimast, vältisin suguvõsa kokkutulekuid ja tõmbusin sõpradest eemale. Isegi lapse nutu kuulmine võis mind täielikult rivist välja lüüa. Kuid miski selle hädasoleva ema aitamises pani mind esimest korda pika aja jooksul tundma, et olin teinud midagi tähendusrikast.
Järgmisel hommikul ilmus mu ukse taha sõjaväevormis mees. Ta tutvustas end kui Marek, selle naise abikaasa, keda olin aidanud. Ta oli just missioonilt naasnud ja tahtis tänada selle eest, mida olin teinud. Kuuldes raskustest, millega Annika tema eemaloleku ajal rinda pistis – maksmata arved, vahelejäänud toidukorrad, pikad töötunnid –, hakkas mu süda valutama. Marek selgitas, et minu žest näitas tema naisele, et teda märgatataks, et ta ei ole nähtamatu. See kohtumine jättis minusse vaikse soojuse, mida ma polnud aastaid tundnud – tunne, et minu tegudel on suurem kaal, kui olin osanud arvata.
Järgnevate nädalate jooksul saime Annikaga lähedaseks. Toetasime üksteist, jagasime toitu, hoidsime lapsi ja istusime lihtsalt koos vaikses üksteisemõistmises. Sellest inspireerituna asutasime tugirühma nimega “Lootuse Ring” abivajavatele emadele – koht, kus nad saavad end turvaliselt ja märgatuna tunda, ilma et keegi neid hukka mõistaks. See, mis algas väikese Facebooki grupina, kasvas õitsevaks kogukonnaks koos annetuste, vabatahtlike ja emadega, kes leidsid üksteise seltskonnast jõudu. Aegamööda muutus minu leinast jäänud tühimik vähem rõhuvaks, asendudes tähenduse ja sidemega.
Seal, “Lootuse Ringi” sagina ja naeru keskel, kohtasin ma Eerikut, vaikset ja mõtlikku nõustajat, kellest sai kindel tugi mu elus. Ta ei esitanud kunagi küsimusi mu mineviku kohta, ta lasi mul lihtsalt olla, ja aja jooksul me armusime. Abiellusime väikesel tseremoonial, ümbritsetuna Annikast, tema lastest ning teistest emadest ja lastest, kellest oli saanud meie laiendatud pere. Lein ei lahku meist kunagi täielikult, kuid see teeb ruumi armastusele, lootusele ja elule, mida me poleks osanud ettegi kujutada. Ja see kõik sai alguse ühest väikesest heateost – meeldetuletus, et ka kõige lihtsamad žestid võivad muuta kõike.