Eleanor, 90-aastane leskproua, elas „vaikses“ majas, kus pereliikmete külastused olid asendunud hilinenud sünnipäevakaartide ja vabandustega liigse töökoormuse kohta. Tundes end hüljatuna oma viie lapselapse poolt, kelle põlvi ta oli kunagi plaasterdanud ja kellele kooke küpsetanud, otsustas ta korraldada sotsiaalse eksperimendi, et paljastada nende tegelikud väärtushinnangud.
Ta külastas iga lapselast eraldi – Sille, Mihkel, Siim, Peeter ja Harri – ning tegi neile täpselt sama salajase pakkumise: nad saavad päranduseks 2 miljonit eurot tingimusel, et nad külastavad teda igal nädalal ja hoiavad seda kokkulepet teiste eest saladuses.
Eksperiment tõi kiiresti esile karmi kontrasti lapselaste iseloomude vahel. Sille, üksikema, kes rügas kolmel töökohal, saabus igal esmaspäeval siira soojusega. Ta valmistas süüa, küüris põrandaid ja jagas vanaemaga oma unistust minna tagasi ülikooli.
Seevastu poiste külastused olid pealiskaudsed ja üha vastumeelsemad. Eleanor tegi täpseid märkmeid, samal ajal kui Mihkel, Siim, Peeter ja Harri igavlesid, vahtisid lakkamatult oma telefone ja tegid visiidid nii lühikeseks kui võimalik. Neid motiveeris selgelt vaid silme ees rippuv „miljonisaak“.
Kolme kuu möödudes kutsus Eleanor kõik kokku, et tõde paljastada. Oma elutoas istudes tunnistas ta rühmale, et ta oli valetanud: mingit 2-miljonilist pärandust pole ja tegelikult on ta puupaljas.
Lapselaste reaktsioon oli välkkiire ja mürgine. Nad sõimasid teda „salakavalaks vanamutiks“, nimetasid testi manipulatsiooniks ja tormasid majast välja, raevutsedes „raisatud aja“ pärast naise peale, kes ei suutnud neile seltskonna eest maksta.
Vaid Sille jäi tuppa. Viha asemel väljendas ta sügavat muret vanaema toimetuleku pärast ja küsis, kas naine vajab rahalist abi. Sel hetkel paljastas Eleanor oma viimase saladuse: raha oli siiski olemas. Ta oli valetanud oma vaesuse kohta vaid selleks, et näha, kes jääb tema kõrvale siis, kui rahaline stiimul kaob.
Sille ausus sai veelgi enam kinnitust, kui ta ütles Eleanorile, et ta ei soovi raha endale, kuna sai hiljuti ametikõrgendust ja tuleb omadega toime.
Eleanor premeeris ainsat pereliiget, kes väärtustas teda inimesena, mitte tema vara pärast. Ta muutis oma testamenti, pärandades 2 miljonit eurot usaldusfondi Sille laste heaks, et tagada nende tulevane haridus ja stabiilsus.
Täna jätkab Sille oma esmaspäevaseid külastusi – mitte kohustusest või ahnusest, vaid siirast armastusest. Ta tõestas, et kuigi Eleanor kaotas neli lapselast, võitis ta sideme, mis oli tõepoolest „kogu seda aega väärt“.