Kolm nädalat pärast seda, kui ta oli oma pere Texasest väikesesse rahulikku linna Maine’is kolinud, tundis Taavi lõpuks rahu, mida ta oli nii kaua igatsenud. Selge õhk, männilõhn ja väikese linna anonüümsus mõjusid nagu uus algus – temale, tema abikaasale Liisile, nende kaheksa-aastasele pojale Rasmusele ja nende ustavale dobermannile Brandyle. Ühel laupäeval läksid nad oma majakese taha metsa seeni korjama ning nautisid vaikust. Rasmus jooksis oma ämbriga ees, samal ajal kui Brandy mänguliselt puid haukus. Päev tundus täiuslik – kuni Brandy haukumine muutus äkitselt teravaks ja tungivaks ning Taavi märkas, et Rasmus oli silmist kadunud.
Paanikas võitles Taavi end läbi tiheda alusmetsa naeru suunas, mis kostis tundmatult lagendikult. See, mida ta seal leidis, pani ta tarduma: laiali pillutatud hauakivid, kuivanud lillekimbud ja vaikne õhkkond, mis ei tundunud päriselt mahajäetuna. Rasmus kükitas väikese haua ees ja hüüdis elevusega, et ta leidis oma issi pildi. Kivisse oli kinnitatud kulunud keraamiline foto Taavist väikese poisina – hoolimata katkistest servadest täiesti äratuntav. Selle all seisis kuupäev – 29. jaanuar 1984. Tema sünnipäev. Vapustatuna ja segaduses naasis Taavi sel õhtul koju ning rääkis Liisile oma lapsendamisest: kuidas ta nelja-aastasena leiti põleva hütikese juurest, kuidas ta anti üle tuletõrjujale nimega Eedu, ning kuidas tema särgi küljes oli sedel kirjaga: „Palun hoolitsege selle poisi eest. Tema nimi on Taavi.“
Otsustanud selle seose mõista, külastas Taavi kohalikku raamatukogu ja sai teada, et aastakümneid tagasi oli maha põlenud ühe eraldatult elanud perekonna hütike. Raamatukoguhoidja suunas ta Clara M.-i juurde, eaka naise juurde, kes oli kogu elu linnas elanud. Nähes Taavit, tundis Clara ta kohe ära. Ta paljastas, et tema bioloogilise isa nimi oli Sander ja et Taavil oli olnud ühemunakaksikust vend. Tema nimi oli Kalev. Linna andmetel leiti pärast tulekahju kolm surnukeha – arvati, et need olid tema vanemad ja üks poistest –, samas kui üks laps jäi kadunuks. Kuna meditsiinilised andmed olid hävinud ja kindlat tuvastust ei olnud, loeti tragöödia vaikimisi lõpetatuks ning linn liikus edasi.
Clara selgitas, et Sanderi noorem vend Toomas oli pärast tulekahju tagasi tulnud ja püstitanud mälestuskivid, sealhulgas selle, millel oli Taavi foto. Ta polnud kunagi kindel olnud, et mõlemad poisid surid. Järgmisel päeval külastasid Taavi ja Liis Toomast. Vanem mees vaatas Taavit nagu kummitust, siis palus nad vaikse liigutusega sisse. Toomas tunnistas, et oli alati uskunud, et üks kaksikutest võis ellu jääda, ning lootnud, et Taavi kuidagi pääses. Koos otsisid nad läbi suitsukahjustustega kastid, mis olid täis joonistusi, fotosid ja kõrbenud kollast särki, mille Taavi ähmaselt oma lapsepõlvest ära tundis.
Nädal hiljem naasis pere koos Toomasega lagendikule. Taavi põlvitas hauakivi ette ja asetas selle jalamile vana sünnipäevakaardi kirjaga „Meie poistele“. Ta rääkis Rasmusele Kalevist – vennast, keda ta kunagi ei tundnud. Kui kerge tuulehoog puude vahel liikus, tundis Taavi korraga nii kurbust kui ka tänulikkust – kurbust elu ja venna pärast, kelle ta kaotas, ning tänulikkust võimaluse eest, mis talle anti. Esimest korda tundus tühjus, mida ta oli lapsepõlvest saati endas kandnud, vähem kui kuristik ja rohkem kui lugu, mis oli lõpuks tagasi saadud.