Ma ei soovinud elus midagi muud kui saada emaks. Pärast aastaid kestnud südamevalu ja korduvaid raseduse katkemisi võeti mu palveid lõpuks kuulda, kui sündis Stiina. Ta tuli siia ilma täis elujõudu, nõudes armastust ja tähelepanu, ning koos oma abikaasa Jaaniga võtsime me selle kauaoodatud rõõmu tänuga vastu.
Kuid neil pimedatel aastatel, keset sügavaimat meeleheidet, olin ma andnud lubaduse: kui saatus kingib mulle lapse, adopteerin ma ka ühe lapse, kellel pole kedagi. See vanne elas vaikselt minu sees kui valust sündinud lootuse märk, kuni päevani, mil tõime Ruthi meie perre – vaid kaks nädalat pärast Stiina esimest sünnipäeva.
Ruth erines Stiinast viisidel, mis muutusid tüdrukute kasvades üha selgemaks. Stiina oli enesekindel, kartmatu ja loomu poolest läbilöögivõimeline; Ruth oli ettevaatlik, tähelepanelik ja mõõtis maailma vaikides. Ma armastasin mõlemat kirglikult ja võrdselt, kuid nende erinevused tekitasid tabamatuid pingeid. See, mis näis tavalise õdedevahelise nääklemisena, kandis endas sageli mingit sügavamat voolust, millele ma ei osanud nime anda. Teismeliste aastate saabudes eskaleerusid need pinged ägedateks tülideks tähelepanu, õigluse ja identiteedi üle.
Ööl enne Ruthi lõpuballi plahvatas see pinge lõplikult. Ta ütles mulle, et ei taha mind oma peole, ja teatas kavatsusest pärast seda kodust lahkuda. Tema sõnad lõikasid valusalt: Stiina oli talle öelnud, et ta lapsendati vaid seetõttu, et olin kunagi meeleheitlikus palves lubaduse andnud – justkui oleks Ruthi koht meie peres olnud mingisugune tehing.
Mu süda valutas, kuid ma selgitasid talle rahulikult tõde. Ma rääkisin sellest, kuidas see palve sündis sügavaima lootusetuse hetkel, kuid minu armastus Ruthi vastu on ehtne. See kasvas hetkest, mil ma teda esimest korda süles hoidsin ja toitsin, mitte kohusetundest või vanast võlast.
Ruth kuulas, seedides selgitust seguga valust ja seitsmeteistkümneaastasele omasest kangekaelsest uhkusest. Ta läks ballile üksi ega naasnud sel ööl koju. Me veetsime Jaaniga terve öö oodates ja muretsedes. Kui Stiina tunnistas, et oli minu sõnu tüli käigus pahatahtlikult väänanud, hoidsin ma nutvat tütart süles ja mõistsin, et isegi parimaid kavatsusi saab vääriti mõista või relvana kasutada. Järgnevad päevad täitusid hirmu ja lootusega, oodates Ruthi tagasitulekut.
Neljandal päeval ilmus Ruth lävepakule, kurnatud, kuid otsusekindel. Ta ütles mulle, et ta ei taha olla ühe lubaduse tagajärg – ta tahab olla lihtsalt minu tütar. Ma hoidsin teda kõvasti kinni ja kinnitasin talle, et teda on alati armastatud tema enda pärast, mitte ühegi vande tõttu.
Selles kaisutuses lahtusid mineviku vääritimõistmised ja hirmud. Järele jäi vaid side ema ja tema kahe tütre vahel, kellest mõlemad on armastatud tingimusteta ja omal erilisel moel, valmis uuesti koos perena kasvama.