90-aastaselt otsustasin omaenda kaupluste töötajad proovile panna. Maskeerisin end kodutuks, määrisin näo mustusega kokku, jätsin habeme ajamata ja astusin ühte neist supermarketitest, mille olin seitsmekümne aasta jooksul üles ehitanud. Niipea kui sisse astusin, tundsin hukkamõistu nõelget – kuulsin sosinaid, pilkavat naeru ning nägin, kuidas nii kliendid kui personal minust kaarega mööda käisid. Kaupluse juhataja Kalle, kelle olin aastaid tagasi ise ametisse edutanud, ütles mulle isegi, et ma peaksin lahkuma, nimetades mind „suguseks“. Impeerium, mille olin vere ja higiga loonud, tundus äkitselt nagu kohtusaal ning ma mõistsin, et minu rikkus ja võim ei maksa midagi, kui puudub elementaarne inimlik väärikus.
Siis astus mu juurde Lauri, noor nooremadministraator. Erinevalt kõigist teistest kohtles ta mind austusega, pakkus süüa ja lahket sõna, küsimata midagi mu isiku või raha kohta. Lihtsa võileiva ja tassi kohvi juures rääkis ta mulle, et tema isa suri hiljuti, ning ta nägi minus samasugust vaikset vastupanuvõimet. See siiras inimlik žest puudutas mind sügavamalt kui ükski palgatšekk või edutamine seda kunagi suutnuks. Lauris nägin ma sellist väärikust, mida olin alati lootnud leida kellestki, kellele võiksin usaldada oma elutöö.
Kogenud omaenda poodides nii julmust kui ka headust, teadsin täpselt, mida teha. Muutsin oma testamenti ja pärandasin kõik – iga kaupluse ja kogu vara – Laurile. Ta oli läbinud minu iseloomutesti viisil, mida raha ei suudaks kunagi mõõta. Kuid peagi saabus kiri, mis hoiatas mind tema mineviku eest: 19-aastaselt oli ta vahistatud raske autovarguse eest. Kui ma talle sellega vastandusid, olin valmis pettuseks või vabandusteks, kuid ta tunnistas oma viga avameelselt ja selgitas, kuidas vangla teda muutis. Tema ausus, alandlikkus ja pühendumus inimesi õigesti kohelda tõestasid, et minevik ei defineeri meest, kelleks ta on saanud.
Tõeline väljakutse tekkis siis, kui sugulaste sekkumine ähvardas kõik ohtu seada. Kohale ilmus mu õetütar Denise, kes nõudis, et Lauri ei tohiks midagi pärida. Tema ahnus ja õigustatud tunne olid teravas vastuolus Lauri isetusega ning sai selgeks, et poiss vajab kaitset, mitte lihtsalt varandust. Ma mõistsid, et minu tõeline pärija ei pea olema veresugulane, vaid keegi, keda juhivad kaastunne ja põhimõtted – keegi, kes kannab edasi väärikuse, mitte ainult rikkuse pärandit.
Nii asutasin ma Hundi Inimväärikuse Fondi ning paigutasin sinna iga poe, iga euro ja kogu vara, et luua stipendiume, kodutute varjupaiku ja toidupanku. Määrasin Lauri selle eluaegseks direktoriks – mitte seetõttu, et ta vajanuks mu raha, vaid kuna ta teadis, kuidas seda elude muutmiseks kasutada. Temas leidsin ma tähendusega pärija: mehe, kes märkab teiste väärtust ja annab, ootamata midagi vastu. 90-aastaselt mõistsin viimaks, et tõelist pärandit ei mõõdeta rahas, vaid lahkuses, kaastundes ja eludes, mida teekonnal puudutatakse.