Eelmine neljapäev algas kaootilise ellujäämisvõitlusena Liisile, 29-aastasele kolme lapse üksikemale, kes elas finantskrahhi äärel. Piimata külmkapi ja maksmata arvetega kuhjatud kapi vahel oli tema hommik üks suur müra ja stressi udu. Jättis lapsed – Mari, Joonase ja Marteni – koju ning ruttas kohalikku poodi, et osta vaid kõige hädavajalikum. Seistes pikas ja kärsitute inimestega järjekorras, märkas ta kassas krabidat vanemat naist nimega proua Saare, keda kassiir ja teised kliendid avalikult alandasid, sest tal jäi puudu rahast leiva ja piima eest tasumiseks.
Õhkkond poes oli mürgine; juuresolijad pööritasid silmi ja pomisesid solvanguid, nimetades naist „haleväärtuslikuks“ ja „häbematuks“, kuna ta hoidis järjekorda kinni. Proua Saare, kes nähtavalt värises, pakkus, et paneb leiva tagasi, et saaks vähemalt piimagi osta. Meenutades enda kogemusi tühja rahakotiga kassas seismisest, tundis Liis kõhus kokkutõmmet ja sekkus, pakkudes, et maksab naise asjade eest ise. Vaatamata teiste pilgetele, kes väitsid, et ta raiskab raha „petise“ peale, jäi Liis endale kindlaks, öeldes proua Saarele, et soovib, et tema lapsed kasvaksid maailmas, kus selline lahkus on normaalne.
Proua Saare oli sügavalt liigutatud ja ütles Liisile, et keegi pole kunagi varem teinud tema heaks midagi nii isetut. Enne lahkumist jättis ta Liisile tungiva hoiatuse: „Ära lase sellel maailmal oma südant lukku panna.“ Liis naasis oma raskesse ellu täis öövahetusi ja toimetulekuraskusi, pidades seda kohtumist vaid väikeseks ja põgusaks inimlikkuse hetkeks. Kuid kolm päeva hiljem ilmus tema uksele tõsise näoga Egon, too sama kassiir poest, hoides käes lihtsat valget ümbrikku. Ta paljastas, et proua Saare oli pärast poes kokkuvarisemist surnud ning tema viimane soov oli, et Egon otsiks üles „selle hea südamega tüdruku“.
Ümbrikus oli kiri ja juriidilised dokumendid, mis muutsid Liisi elu igaveseks. Proua Saare selgitas, et tema enda lapsed olid huvitatud vaid tema rahast, mitte heaolust, ning ta soovitas oma pärandi inimesele, kes kohtles teda nagu inimest hetkel, mil ta oli kõige haavatavam. Liisi täielikuks hämmastuseks selgus paberitest, et proua Saare oli pärandanud talle oma maja ja säästud. Kirjas oli ka viimane palve: Liis peaks hoolitsema oma laste eest ja võimalusel aitama kedagi teist hädasolijat sama isetult, nagu ta aitas võõrast toidupoes.
See kingitus pakkus Liisi perele stabiilsust, mida nad polnud kunagi kogenud, ja vabastas nad pidevast katastroofihirmust. See ei teinud neid rikkaks, kuid andis neile kodu ja tuleviku. Tagasivaatavalt mõistis Liis, et proua Saare ei näinud pärandit almusena, vaid „vahetusena“ saadud austuse ja lahkuse eest. Liis õppis, et ei pea ootama, kuni oma elu on täiuslik, et teisi aidata; mõnikord piisab ühestainsast heateost toidupoes, et muuta terve pere saatus.