Loo peategelane Merit (43) kohtus Taneliga 28-aastaselt ja abiellus temaga, luues pealtnäha stabiilse elu koos kahe lapse, Eliise ja Mardiga. Nende elu võttis aga kaks aastat tagasi drastilise pöörde, kui Tanelil diagnoositi krooniline neeruhaigus, mis vajas kas dialüüsi või siirdamist. Merit ei kahelnud hetkegi – ta laskis end testida ja osutus sobivaks doonoriks. Ta loovutas Tanelile oma neeru, läbides raske operatsiooni, et päästa mehe elu. Taastumise ajal oli Tanel sügavalt tänulik ja lubas veeta ülejäänud elu naisele seda heastades. Merit uskus teda kogu südamest, hoides kinni teadmisest, et nad on ühtne ja pühendunud „meeskond“.
Pärast paranemist muutus elu taas tavapäraseks, kuid Tanel hakkas kummaliselt käituma. Ta istus pidevalt telefonis, tegi hilisõhtuni tööd ning muutus eemalolevaks ja ärrituvaks, valades oma viha tühiste asjade pärast Meriti peale välja. Kui naine teda sel teemal usutles, süüdistas mees teda ja teatas: „Ma peaaegu surin. Ma üritan välja selgitada, kes ma nüüd olen. Kas ma saaksin lihtsalt… veidi vaba ruumi?“ Merit tõmbus tagasi, pidades mehe käitumist läbi elatud trauma tagajärjeks. Olukord eskaleerus aga ühel reedel, kui Merit oli plaaninud mehele romantilise üllatuse. Naastes kiirelt käigult pagaripoest, nägi ta sissesõiduteel Taneli autot ning kuulis nende magamistoast naeru – mehe ja oma noorema õe Karini naeru.
Merit astus magamistuppa ja leidis Taneli kiiruga teksaseid jalga tõmbamas, samal ajal kui Karin seisis seal, pluus lahti nööbitud. Karjumise asemel asetas Merit lihtsalt pagarikoogi karbi lauale, kõndis välja ja sõitis šokis minema. Kui Tanel naise parima sõbra Hanna juurest üles leidis, püüdis ta olukorda pisendada, väites, et suhe on „keeruline“ ja see „lihtsalt juhtus“, sest ta tundis end neeru pärast tekkinud eluaegse võlatunde tõttu naise ees „lõksus“. Merit, kes meenutas, et oli näinud Tanelit ja Karinit kahtlaselt koos juba jõulude ajal, katkestas mehe ja nõudis vastust, kui kaua see kestnud on – mees tunnistas lõpuks, et „paar kuud“. Merit lõpetas vestluse sõnadega: „Võid edasi rääkida minu advokaadiga.“
Merit andis kohe sisse lahutuse, olles otsustanud lõpetada suhted nii mehe kui õega ning seada esikohale oma lapsed ja enese tervenemise. Seejärel näis sekkuvat universum ise. Tema advokaat Piret teatas, et Taneli firma suhtes algatati uurimine finantspettuste tõttu ja mehe nimi on asjaga seotud. See ebastabiilsus aitas Meriti lahutusasja, võimaldades tal nõuda ainuhooldusõigust ja tugevamat rahalist turvatunnet. Kosmiline iroonia süvenes veelgi, kui Karin naisega ühendust võttis ja tunnistas, et aitas Tanelil raha „ümber paigutada“, väites, et ta „ei teadnud, et see on ebaseaduslik“. Merit blokeeris sõnumi ja keskendus ainult oma väärikusele ja tervisele, mida arst kinnitas olevat suurepärane.
Kuus kuud pärast lahutust tabas Tanelit viimane karmalöök: ta arreteeriti ja tema vahistamisfoto – mees nägi seal välja vanem ja tühisem – avaldati kohalikus uudisteartiklis seoses omastamisskeemiga. Lahutus jõustus vahetult pärast vahistamist ning kohtunik määras Meritile maja, laste hooldusõiguse ja kõik rahalised tagatised. Tagantjärele tõdes Merit, et kuigi ta kahetses, kellele ta oma neeru loovutas, ei kahetsenud ta andmist ennast. Ta leidis, et ta ei päästnud ainult mehe elu; ta kasutas seda olukorda, et tõestada, milline inimene ta ise on. Tema tõeline võit ei olnud mehe kukkumine, vaid see, et ta tuli sellest olukorrast välja terve, koos oma lastega ja puhta südametunnistusega.