Ma arvasin, et abielu tähendab partnerlust, kuid kui mu mees Taavi broneeris äriklassi piletid endale ja oma emale, jättes mind kolme lapsega tavaklassi kitsastesse oludesse, mõistsin, et olin aastaid elanud illusioonis. Kümme aastat abielu tundusid äkitselt justkui vanglakaristusena. Väikelastega kuuetunnisel lennul olin aheldatud kaose, kurnatuse ja alanduse külge, samal ajal kui Taavi ja tema ema Sirje rüüpasid šampanjat ning nautisid luksust.
See vastuolu oli talumatu. Mina pakkisin asjad, olin autojuht ja lohutaja, nemad aga eputasid oma hellitamisega sotsiaalmeedias. Kui Sirje ulatas mulle ligi 7000-eurose arve – lootes, et mina nende priiskamise kinni maksan –, teadsin, et see polnud lihtsalt julmus, vaid minu piiride kompamine. Sel päeval otsustasin, et mitte miski ei murra enam kunagi minu südant ega tahet.
Ma võtsin kontrolli enda kätte. Anonüümselt avalikustasin nende iseka käitumise veebis, jagades ekraanitõmmiseid ja vihjavaid kommentaare sotsiaalvõrgustikes. Informeerisin Taavi kolleege silmakirjalikkusest tema raiskava reisi ja selle loo vahel, mida ta neile meie rahalise seisu kohta rääkinud oli. Tasapisi hakkas nende hoolikalt lihvitud imago murenema. Karma hakkas toimima subtilsel, kuid peatamatul viisil.
Mis kõige tähtsam – ma muutsin selle kogemuse õppetunniks oma lastele. Selgitasin neile, et mõned inimesed teevad isekaid valikuid, kuid meie jääme tugevaks, hoiame kokku ega lase kunagi kellelgi oma väärtust vähendada. Kui Taavi reisilt naasis, seisin talle vastu rahulikuna, kuid kindlana: lahutus, täielik hooldusõigus ja nulltolerants igasuguse edasise lugupidamatuse suhtes. Sirje ähvardused haihtusid kohe, kui tegin tema julmuse teatavaks kõigile, keda ta tundis.
Sel jõuluajal nägin oma lapsi naermas ja mängimas ilma hirmu või kibestumiseta. Me ei vajanud luksusreise ega šampanjat; meil oli armastus, väärikus ja vabadus. Parim kättemaks ei ole dramaatiline – see seisneb oma eneseaususe tagasivõitmises, pere kaitsmises ja eemaldumises neist, kes usuvad, et sa oled asendatav.