Markuse elu oli kujundatud vaikse kajaga, mis kestis kolmkümmend kaheksa aastat. Kahekümnendates eluaastates kaotas ta Signe, naise, kellega ta kavatses abielluda – mitte armastuse puudumise tõttu, vaid elu „müra“ tõttu, mida tekitasid ülikooli lõpetamine ja perekondlikud kohustused. Kui Markus kolis tagasi koju, et hoolitseda oma haige isa eest, jätkas Signe oma karjääri ning nende kaugsuhe hajus lõpuks arusaamatusse vaikusesse. Markus liikus lõpuks edasi, abiellus praktilise naisega nimega Heidi ja kasvatas üles kaks last, kuid igal detsembril äratas jõulutulede sära temas mälestuse Signest ja lahendamata küsimuse, miks naine oli talle vastamise lõpetanud.
See mõistatus sai lahenduse alles aastakümneid hiljem ühel külmal pärastlõunal pööningul. Jõulukaunistusi otsides avastas Markus pleekinud ja koltunud ümbriku, mis oli peidetud vana aastaraamatu vahele – kirja Signelt aastast 1991. Kiri paljastas südantlõhestava kahekordse reetmise: Signé vanemad olid Markuse viimased kirjad tema eest ära peitnud ja valetanud talle, et Markus oli helistanud ning palunud, et teda rahule jäetaks. Samal ajal oli Markuse endine naine Heidi ilmselt aastaid tagasi leidnud Signé vastuse ja peitnud selle pööningule, et kaitsta oma abielu, jättes Markuse peaaegu neljakümneks aastaks uskuma, et Signe oli temast lihtsalt edasi liikunud.
Tõest julgustust saanud Markus pöördus interneti poole ja leidis Signé profiili Facebookist. Kuigi tema juustes olid nüüd hallid salgud, olid tema silmad ja õrn naeratus jäänud samaks. Pärast seda, kui tagasihoidlik sõbrakutse mõne minuti jooksul vastu võeti, liikusid nad häälsõnumite juurde, kus Markus rääkis lõpuks tõe peidetud kirjade ja aastakümnete pikkuse mõtisklemise kohta küsimuse üle „mis oleks võinud olla“. Arusaam, et nad mõlemad olid terve elu oodanud vastust, mis kunagi kohale ei jõudnud, viis kohese soovini kohtuda isiklikult väikeses kohvikus poolel teel nende kodude vahel.
Nende taaskohtumine oli segu kohmetusest ja kohesest tuttavlikkusest. Kohvi juues täitsid nad lüngad oma eraldi eludes: abielud, mis „toimisid, kuni enam ei toiminud“, lapsed, kes olid nüüdseks täiskasvanud, ja ühine kurbus „kaotatud aastate“ pärast, mille olid korraldanud nende vanemad ja endised partnerid. Signe kinnitas, et ta oli abiellunud kindla ja usaldusväärse mehega, keda tema isa eelistas, kuid nagu Markuski, oli ta märganud, et pühade aeg oli alati kõige raskem aeg, et unustada nende ühine minevik. Pinge hajus lõpuks, kui Markus sai teada, et mees Signé profiilipildil oli vaid nõbu, mis avas tee, et ta saaks paluda seda teist võimalust, millest ta oli unistanud alates 1991. aastast.
Lugu lõpeb tõestusega mõttele, et elu annab meile vahel võimaluse lõpetada see, mida oleme alustanud, kui oleme lõpuks selleks valmis. Markuse ja Signé suhe puhkes õitsele uue tarkusega, mida toetasid nende täiskasvanud lapsed, kes nägid oma vanemate taasühinemises haruldast romantikat. Selle asemel, et nüüd jõuluaja varjudes kummitada, on Signe Markuse elu keskpunkt, samal ajal kui nad valmistuvad väikeseks kevadiseks pulmaks. Nad veedavad oma laupäevahommikud matkaradadel jalutades ja mineviku armidest rääkides – elava tõestusena, et kuigi aeg võib mõnikord varastada aastaid, keeldub süda sageli oma tõelisest põhjasuunast loobumast.