Kolmteist aastat tagasi muutus mu elu hetkel, mil kohtasin Annit – hirmunud kolmeaastast tüdrukutrit, kes oli just kaotanud traagilises õnnetuses oma vanemad. Olin 26-aastane, värskelt ülikooli lõpetanud erakorralise meditsiini arst, täiesti ettevalmistamata õuduseks, mis tol õhtul läbi haiglauste astus. Kuid kui ta end minu külge haakis ja korduvalt sosistas: „Palun ära jäta mind üksi,“ sündis minus midagi. Ma ei saanud lubada, et ta kohtab veelgi rohkem võõraid ilma hooleta, nii et jäin tema kõrvale, lugesin talle lugusid, tõin õunamahla ja hoidsin teda kahe jalaga maas maailmas, mis oli tema ümber kokku varisenud.
See, mis algas üheainsa ööga, kasvas nädalateks, kuudeks ja lõpuks eluaegseks pühendumuseks. Annist sai minu tütar igas mõttes, mis loeb. Ma maadlesin paberimajanduse, kodukülastuste ja vanemluskoolitustega, laveerides haigla 12-tunniste vahetuste vahel, kandes samal ajal hoolt selle eest, et tal oleks alati toit laual, turvatunne ja teadmine, et olen olemas igal kooliüritusel, igal uinumisel ja iga mure korral. Kui ta mind esimest korda poes „issiks“ kutsus, mõistsin, et olin kogu oma elu tema ümber üles ehitanud ja temast oli saanud kogu mu süda.
Anni kasvades kasvas ka minu vajadus läheduse järele. Kohtasin Marit, tarkat ja hoolivat meditsiiniõde, ning esimest korda kujutasin ette elu, mis sisaldas nii armastust kui ka perekonda. Kuid see illusioon purunes, kui Mari näitas mulle turvakaamera salvestust, kus kapuutsiga kuju varastas minu šeifist raha. Minu esimene instinkt oli Annit kaitsta, kartes halvimat. See oli segadusttekitav ja hirmutav hetk ning ma võitlesin endaga, et viia kokku tüdruk, keda olin kasvatanud, ja mõte, et ta võiks olla asjaga seotud.
Tõde selgus ootamatul viisil: see kapuutsiga kuju oli Mari ise. Ta oli varguse lavastanud, püüdes Annit süüdi lavastada ja minuga manipuleerida. Tema reetmine oli täielik – ta tahtis varastada mu tuleviku, mu raha ja mu usalduse. Tegin selgeks, et valin igal juhul Anni, eemaldasin Mari meie elust ning tagasin oma tütre turvalisuse ja heaolu. Hoolimata hirmust ja vihast jäi Anni süütuks ning minu vastutus ja armastus tema vastu ei vääratanud hetkekski.
Nüüd taastame Anniga oma hingerahu. Näitan talle ülikoolifondi, selgitan talle igat plaani ja kinnitan talle, et ta on minu tütar, minu vastutus ja minu kodu. Kolmteist aastat tagasi valis üks väike tüdruk minu oma „turvasadamaks“ ja mina valin tema igal päeval uuesti. Perekonda ei määra veri – seda määrab kohalolu, kaitse ja tingimusteta armastus läbi iga katsumuse. Just selline näeb välja armastus: tõeline, kõikumatu ja täielikult meie oma.