Pärast oma abikaasa Margareti kaotust, kellega ta oli jaganud peaaegu kuut aastakümmet oma elust, vajus 85-aastane Harald sügavasse ja valusasse vaikusesse. Selle asemel, et isa tema suures leinas toetada, muutusid tema kolm täiskasvanud last Karl, Liis ja Joonas kaugeks ning hajameelseks. Nad keskendusid kinnisideeliselt tema majale, testamendile ja tulevasele pärandile, mitte isa emotsionaalsele heaolule.
Pettunud oma laste külmuse pärast ja innustatuna kauaaegsest unistusest, mida ta oli jaganud Margaretiga, otsustas Harald reageerida. Ta kulutas suure osa oma säästudest luksusliku vanaauto ostmiseks ja hakkas kavandama reise, mida nad olid kunagi koos ette kujutanud. Kui tema lapsed ostust teada said, tormasid nad vihaselt tema koju, süüdistades teda nende rahalise tuleviku rikkumises. Sellega kinnitasid nad Haraldi kõige valusamaid kahtlusi nende ahnuse ja tegelike kavatsuste kohta.
Vastasseis muutus veelgi dramaatilisemaks, kui Harald asetas köögilauale Margareti pärlikee – ehte, mille kadumise pärast olid lapsed juba ema matustel tema kirstu kõrval südametult vaielnud. Lapsed jäid õudusest sõnatuks ning süütunne murdis nad lõpuks. Nad tunnistasid, et nende käitumise taga olid olnud paanika ja hirm pärast ema surma tekkinud muutuste ees.
Mõistes, et tema lapsed olid hakanud nägema temas pigem pangakontot kui leinavat isa, teatas Harald rahulikult, et oli oma testamenti muutnud. Ta oli otsustanud suunata suurema osa oma allesjäänud varast heategevusorganisatsioonidele, mida Margaret oli elu jooksul toetanud. Ta selgitas, et lapsed ei jää küll täiesti pärandita, kuid nad ei saa enam tohutut ja teenimatut rahalist kasu. See sundis neid silmitsi seisma oma isekuse ning perekonna tegeliku väärtusega.
Lõpuks sai Haraldi sügavrohelise luksusauto saabumine tema elus uueks pöördepunktiks. See tõi talle üle pika aja haruldase rõõmuhetke ja naeru, kui ta asetas Margareti pärlikee auto kindalaekasse. Selle asemel, et oma ülejäänud elu tagasi tõmbunult veeta, otsustas Harald lõpuks võtta vastu need seiklused, millest nad Margaretiga alati unistanud olid, kuid mida nad olid edasi lükanud.
Ta tõestas, et tõeline elu tähendab keeldumist kadumisest enne, kui inimese enda lugu on lõppenud.