Ma olen Margit, 73-aastane, ja kaheksateist aastat tagasi oli lein mu südame tühjaks uhtunud. Lendasin tagasi kodumaale, et matta oma tütar ja tütrepoeg, olles täielikus meeleheites, kui märkasin vahekäigus kahte üksi nutvat imikut. Poiss ja tüdruk, vaevalt kuuekuused, värisesid hüljatuna, samal ajal kui nördinud reisijad pomisesid ja kurjalt põrnitsesid. Midagi minus liigatas ja ma teadsin, et ei saa neid sinna jätta.
Hoidsin neid oma süles ja tundsin, kuidas nende tillukesed kehad end minu vastu surusid, otsekui oleksid nemad valinud minu sama kindlalt, kui mina valisin nemad. Lennukis jäi vaikseks ja ma hüüdsin vanemaid, kuid keegi ei vastanud. Pärast maandumist selgitasid kõike lennujaama personalile ja sotsiaalteenistusele. Keegi ei teatanud beebide kadumisest ja ma ei suutnud neile mõtlemist lõpetada. Keset oma leina tundsin elumõtte sädeme tärkamist, millest ma ei teadnudki, et see minus veel olemas on.
Kolm kuud hiljem lapsendasin ma kaksikud, Eeriku ja Sofia, ametlikult. Nende kasvatamine andis mulle põhjuse edasi minna ning ma pühendasin neile kogu oma armastuse, stabiilsuse ja elutarkuse. Aastate jooksul kasvasid neist kaastundlikud ja terved noored täiskasvanud, kes peegeldasid oma parimaid külgi ja tuletasid mulle lugematul viisil meelde mu tütart. Elu hakkas taas tunduma täisväärtuslikuna, isegi pärast seda tragöödiat, mis mind peaaegu endasse oli neelanud.
Eelmisel nädalal ilmus aga välja naine nimega Alis, väites end olevat nende bioloogiline ema ja nõudes, et nad kirjutaksid alla dokumentidele, et saada kätte pärandus nende isalt. Tema kavatsused olid selged: raha, mitte armastus. Advokaadi abiga tegime kiiresti kindlaks, et kaksikutel puudusid tema ees igasugused juriidilised kohustused. Alisi manipulatsioonid ebaõnnestusid ning kohus otsustas täielikult Eeriku ja Sofia kasuks, määrates neile päranduse ja pannes naise vastutama laste hülgamise eest.
Sel õhtul istusime terrassil ja vaatasime koos päikeseloojangut. Eerik ja Sofia olid vaiksed, nende usaldus ja armastus kõikumatu. Hoidsin nende käsi ja ütlesin neile, et nemad päästsid minu sama palju, kui mina päästsin nemad. Veri võib küll anda elu, kuid armastus loob pere. Ja kui ma oma lapsi vaatasin, teadsin ma, et ükskõik mis ka ei juhtuks – meil on üksteine, ja sellest on enam kui küll.