Katrin alustas oma esimest päeva uues lasteaias lootuses uuele algusele, kuid kahe viieaastase kaksiku, Miia ja Kelli, nägemine äratas tema mineviku valusalt ellu. Tüdrukud ei sarnanenud mitte ainult Katrini noorema minaga, vaid neil oli ka sama haruldane heterokroomia – üks sinine ja üks pruun silm. Kui lapsed jooksid tema poole ja nimetasid teda meeleheitliku kindlusega „emaks“, oli Katrin sügavalt vapustatud; viis aastat varem oli talle öeldud, et tema enda kaksiktütred surid vahetult pärast erakorralist sünnitust. Ta oli pool aastakümmet leinanud lapsi, kelle kohta talle öeldi, et nad langesid meditsiinilise tragöödia ohvriks – lugu, mida tema endine abikaasa Peeter kasutas, et teda süüdistada ja lahutust õigustada.
Müsteerium süvenes, kui naine, kes tuli kaksikutele järele – seesama naine, kes oli Katrini abielu ajal olnud Peetri „kolleeg“ –, andis talle aadressi ja ütles, et ta peaks oma tütred tagasi võtma. Segatuna õudusest ja lootusest, järgnes Katrin vihjele ning jõudis äärelinna majani, kus ta seisis silmitsi Peetri ja tema uue naise Alicega. Kui pinge jõudis haripunkti, tuli ilmsiks sünge tõde: Peeter oli altkäemaksu andnud haiglapersonalile, et teeselda kaksikute surma ajal, mil Katrin oli pärast operatsiooni teadvuseta. Ta oli omaenda lapsed röövinud ja kasvatanud neid koos oma armukesega, et vältida „keerulise“ lahutuse rahalisi ja emotsionaalseid kohustusi.
Alice, kes oli nüüd ülekoormatud omaenda bioloogilise beebi eest hoolitsemisest ja tundis kaksikute vastu kibestumist, tunnistas, et oli hiljuti tüdrukutele nende päris emast rääkinud. Peetri kalkuleeritud julmus tuli lõpuks päevavalgele; ta oli lasknud Katrinil viis aastat elada leina vaakumis, et säilitada omaenda eluviis. Hoolimata Peetri meeleheitlikest eitustest ja Alice’i halastuspalvetest ei kõikunud Katrin. Ta jäi kindlaks majas, mis oli ehitatud valedele, ning sai lõpuks taas kokku tütardega, keda ta oli pidanud kummitusteks.
Katrin keeldus laskmast sellel ebaõiglusel jätkuda, eiras Peetri raevuhooge ja kutsus kohe politsei. Võimud saabusid, et arreteerida Peeter ja tema kaasosalised, ning paljastasid arstide ja õdede kuritegeliku võrgustiku, mis oli röövi võimaldanud. Samal ajal kui maja vajus juriidilisse kaosesse, keskendus Katrin ainult Miiale ja Kellile, kaitstes neid hulluse eest, kuni tõde nad lõpuks vabastas.
Aasta hiljem on Katrini elu täidetud rõõmsa kodumüraga, mida ta kunagi pidas võimatuks. Olles saanud oma tütarde ainuhooldusõiguse ja näinud kurjategijad trellide taga, on ta tagasi võitnud aastad, mis temalt varastati. Tema tütarde erinevad silmad on igapäevane meeldetuletus, et kuigi lein on raske, on tõde veelgi vastupidavam. Ta ei vaata enam tagasi haiglapalati varjudesse, vaid edasi tulevikku, kus tema ja tema tüdrukud ei pea enam kunagi teineteisest lahkuma.