Kaks aastat enne saatuslikke sündmusi kaotas Kaur matkaõnnetuses oma vasaku jala. Tema taastumine oli ränk võitlus füüsilise valu ja psühholoogilise alandusega, kuid ta võitles end tagasi. Lõpuks sai ta endale 7000 eurot maksva eritellimusel valmistatud süsinikkiust proteesi. See tipptehnoloogiline seade ei olnud pelgalt abivahend; see oli tema taasleitud iseseisvuse nurgakivi – see võimaldas tal joosta, matkata ja elada ilma pideva vajaduseta end selgitada. See habras „teine võimalus“ elule muutis tema tüdruksõbra ema, Linda, hilisema teo rünnakuks kõige vastu, mille ta oli vaevaga üles ehitanud.
Kaur plaanis iga-aastast traditsioonilist „meeste reisi“ matkaautoga, mida tema tüdruksõber Eleri pahaks pani, muutudes külmaks ja tõmbudes endasse. Samal ajal kui Kaur ööbis Eleri ema Linda juures, jättis ta oma jalaproteesi voodi kõrvale. Järgmisel hommikul ärgates avastas ta, et protees on kadunud ja Eleri läinud. Ta leidis Linda altkorruselt, kes nimetas tema jalga üleolevalt „väikeseks vidinaks“. Pärast meeleheitlikku otsingut leidis Kaur oma kalli proteesi garaažist roostes autodetailide kuhja alt – süsinikkiust kestast jooksis läbi parandamatu pragu. Linda kavatsus oli selge: saboteerida tema reisi ja sundida teda jääma.
Kui Kaur Lindat süüdistas, teeskles naine süütust, kuid asus kohe oma tegu õigustama, väites, et Kaur „hülgab nad“, ja mängides ise ohvrit. Ta sildistas proteesi liiga hapraks ja teatas arrogantselt: „Sa saad ju karkudega ka hästi hakkama,“ näidates üles täielikku lugupidamatust mehe meditsiiniliste vajaduste vastu ja nimetades tema sõltuvust proteesist „haledaks“. Kaur mõistis, et küsimus polnud reisid, vaid Linda soovis kontrolli ja Kauri alandamise järele. Karkudele sunnituna oli ta oma iseseisvusest ilma jäetud ja pidi reisi tühistama. Kui Eleri pakkus hiljem nõrka, päheõpitud vabandust, väites, et ta ema lihtsalt ei tahtnud, et tüdruk end „väljajäetuna tunneks“, otsustas Kaur tegutseda.
Kaur lindistas Lindat, kes oma eneseuhkuses tunnistas tahtlikku kahjustamist: „Jah, ma peitsin selle ära. Jah, ma lõhkusin selle. Ja ma teen seda uuesti, kui see tähendab, et mu tütar ei pea nutma.“ Selle tõendiga võttis Kaur kohe ühendust advokaadiga ja esitas hagi vara rikkumise ning meditsiiniseadme pahatahtliku kahjustamise kohta. Linda naeris kohtudokumendid alguses välja, kuid asi ei veninud. Kuue nädala jooksul tehti otsus: Linda mõisteti süüdi ja ta pidi tasuma proteesi täismaksumuse 7000 eurot pluss kohtukulud. Vaadata, kuidas naise üleolevus kohtuotsust kuulates kokku varises, pakkus Kaurile sügavat rahulolu.
Pärast kohtuvõitu kolis Kaur välja. Eleri ründas teda süüdistustega, et mees „rikkus tema elu“ ja võttis ära ta ema pensioniraha. Kaur vastas kindlalt, et Linda oli oma elu ise rikkunud, saboteerides pahatahtlikult teise inimese tervist. Kui ta küsis Elerilt, miks tüdruk polnud teda kaitsnud, tunistas Eleri, et oli vaikinud mugavusest – nii oli lihtsam kui emaga tülli minna. Kaur mõistis, et Eleri oli oma vaikimisega poole valinud, muutes nende suhte „vanglaks“. Ta lõpetas suhte, teades, et „armastus ilma austuseta ei ole armastus“. Oma uue ja veelgi parema proteesiga võttis Kaur oma elu tagasi, otsustades seista püsti omaenda tingimustel.