Kui mu abikaasa lahkus meie seast nii vara, oli tema tütar alles viis aastat vana.
Sellest päevast alates langes kogu hool tema eest minu õlule. Ma kohtlesin teda nagu oma last: toitsin, ravisin, aitasin õppimisega, valvasin tema voodi ääres öösiti. Hiljem toetasin teda kolledžisse astumisel, aitasin nii sõnaga kui teoga.

Nüüd on mu kasutütar juba kolmekümneaastane. Kõik need aastad on ta olnud minu kõrval, kuid viimasel ajal märkasin muutusi — ta muutus kaugeks ja külmaks. Ma muretsesin: ehk on ta väsinud minu eest hoolitsemisest, ehk olen ma temale koormaks?

Ühel õhtul tuli ta koju ja ütles:
— Paki asjad. Võta esialgu kaasa ainult hädavajalik.

Ma ei saanud aru, mis toimub:
— Kuhu me läheme? — küsisin.
Ta vaikis. Me pakkisime kohvri ja kogu tee vaikisin ma nuttes, arvates, et ta viib mind hooldekodusse. Rinnus tekkis kergus — kas kõik mu armastus ja toetus olid tõesti unustatud?

Kuid auto peatus suure kahe korrusega maja ees. Ma pühkisin pisarad ja astusin välja. Minu ees oli korras aed, valge fassaad, suured aknad ja hoolitsetud hoov.

Tütar vaatas mulle otsa ja ütles vaikselt:
— Ema… see on nüüd meie kodu. Sa oled alati sellisest unistanud. Ma olen kaua raha kõrvale pannud, et sinu unistus täide viia. Vabanda, et olin külm — ma peitsin kõik, et üllatada sind. Aitäh kõige eest, mida sa minu heaks tegid.

Ma seisin jahmununa, uskudes vaevu, mis toimub. Pisarad voolasid mööda põski, kuid need ei olnud enam valupisarad — need olid rõõmupisarad. Ma sain aru: tema armastus ei olnud kadunud, see oli lihtsalt leidnud uue, erilise väljenduse.