Kaheksa kuud pärast abikaasa, Eliisi, kaotamist 43 kooselatud aasta järel, oli Harald lämmatavas vaikuses kadunud. Nende maja vaikus ei olnud rahulik, vaid külm kaaslane, mis võimendas külmkapi suminat ja nende tühjade ruumide üksindust. Nende ühine elu, mida kujundasid väikesed, lohutavad rutiinid – hommikukohv logiseva laua taga, tema üminal lausumine pesu voltides ja salajased käepigistused kirikus – oli järsult lõppenud. Nüüd viibisid külmad harjumused, nagu kahe tassi kohvi valmistamine, hoides tema mälestust valusalt elavana, samal ajal kui tõde nende lastetust elust ja laiast, tühjast voodist vajus sügavamale tema luudesse. Tema lein oli üksindus, mis tema arvates kunagi ei kao.
Tema leina monotoonsus purunes ühel jäisel neljapäeval Walmartis sisseoste tehes. Astudes Kesk-Lääne teravasse tuuleiili, märkas Harald noort naist, Piret, kes hoidis laternaposti lähedal kramplikult oma väikest poega, Luukast. Ta oli ohtlikult halvasti külma jaoks varustatud, kandes vaid õhukest kampsunit, beebi oli mähitud vaid kulunud rätikusse. Instinktist ja ehk kodus ootavast tühjusest juhituna ei kõhelnud Harald. Ta võttis seljast raske talvemantli, mille Eliis talle ostnud oli, ja nõudis, et külmetav ema selle võtaks, kinnitades talle, et tema „teine kodus“ tähendas, et beebi vajas seda tungivamalt. Seejärel viis ta nad sisse, ostis neile esimese sooja eine ööpäeva jooksul ja kuulas, kuidas Piret selgitas, et ta oli põgenenud vägivaldse poiss-sõbra eest, kes oli ta välja visanud.
Olles veendunud, et nad olid söönud ja turvaliselt, nõudis Harald, et Piret mantli endale jätaks. Ta sõitis bussiga koju, öeldes endale, et see oli vaid väike, ühekordne lahkus. Ta jagas lugu isegi Eliisi tühja tooliga, tundes väikest, ebatavalist soojatunnet oma leina külma rutiini keskel. Kuid nädal hiljem katkestas vaikuse paaniline kloppimine tema uksele. Kaks suurt, tõsist meest mustades ülikondades seisid tema verandal, hirmutades teda esialgu oma külma oleku ja krüptilise ähvardusega: „Te teate, et te ei pääse sellest.“ Tema hirm muutus kiiresti kergenduseks, kui Piret ilmus mustast maasturist, soojalt sisse pakitud ja lalisema Luukasega, ning selgitas, et mehed olid tema vennad, Sten ja Tõnu.
Vennad, kes olid ta üles leidnud Walmarti valvekaamerate salvestiste ja politseiraporti abil, selgitasid oma dramaatilise ilmumise konteksti. Piret oli läinud otse politseijaoskonda, pärast seda, kui Haraldi lahkus oli andnud talle jõu abi otsida, ja politseinik oli dokumenteerinud tema heateo, mis oli tema eelseisva hooldusõiguse vaidluse jaoks oma eks-partneri vastu ülioluline. Vendade esialgsed hirmutavad sõnad, „Te ei pääse sellest,“ selgitati kui lubadus, et tema headus ei jää tasuta. Nad olid seal, et pakkuda talle kõike, mida ta vajas – sõite, remonti või toidukaupu. Harald, olles pakkumisest piinlik, palus vaid ühte lihtsat asja: kodust õunakooki, mida ta polnud maitsnud Eliisi eluajast saadik.
Kaks päeva hiljem täitis magus kaneeli ja või lõhn tema kunagise tühja köögi, kui Piret saabus lubatud koogiga. Nad istusid logiseva köögilaua taga, kasutasid häid taldrikuid, mida Eliis külalistele hoidis, jagades tükke ja lugusid. Piret usaldas talle oma hirme kohtuasja ja enesekindluse puudumise pärast, otsides nõu vanemalt mehelt, kes oli „teinud vigu ja ellu jäänud.“ Harald rahustas teda, öeldes talle, et julgus, mida ta parklas nägi, tõestas, et ta on hea ema. Ta mõistis, et tema elu ei käi enam ainult mineviku leinamise ümber; see oli nüüd jagatud ruum. Kui Piret lubas marjakooki järgmiseks laupäevaks, tundis Harald siirast, sügavalt juurdunud rõõmu, mida ta polnud kuude jooksul tundnud. Tema maja vaikus jäi, kuid see ei olnud enam kaotuse sümbol; see oli lootusrikas vaikus, mis ootas värske koogi lõhna ja uue, väärtusliku seltskonna naeru.