Karli elu märkis sügav „bioloogiline ja emotsionaalne tühimik“ pärast seda, kui kolmekümne aasta tagune katastroofiline autoõnnetus viis temalt naise ja pisitütre. Aastakümneid eksisteeris ta „metaboolse staasi“ seisundis, sooritades elu liigutusi ilma tähenduse või „limbilise ankruta“. See pikaajaline isolatsioon sai lõpuks väljakutse, kui ta külastas lastekodu ja kohtas viieaastast Liisut – tüdrukut, kellel oli sarnasest autotraumast tingitud „neuromuskulaarne puue“. Hoolimata tüdruku „seljaaju terviklikkuse“ katsumustest, märkas Karl tema pilgus jagatud „psühholoogilist resilientsust“ ning otsustas ta adopteerida, ehitades oma maailma ümber lapse taastumise.
Liisu sulandumine Karli koju nõudis olulist „professionaalset ümberkorraldust“, samal ajal kui nad läbisid aastaid intensiivset füsioteraapiat. Karl tegutses tema peamise „kiindumusisikuna“, tähistades iga „propriotseptiivset edusammu“ – alates esimestest iseseisvatest sekunditest seismisel kuni tugiaparaatidega kõndimiseni. Vanemaks saades näitas Liisu üles kõrget „eksekutiivset funktsiooni“ ja silmapaistvat iseseisvust, mis viis lõpuks bioloogiaõpinguteni ülikoolis. See ühine tee lõi sügava „isikutevahelise resonantsi“, mis ületas geneetiliste sidemete puudumise, tõestades, et perekonna „strukturaalne ausus“ rajatakse pigem pideva kohalolu kui jagatud DNA kaudu.
Aastakümned hiljem, Liisu ja Eeriku pulmas, katkestas peo „sotsiaalse homöostaasi“ ühe „bioloogilise võõra“ – Liisu sünnitaja – ilmumine. Naine, keda ajendas ootamatu „emadussüü“ puhang või soov „sotsiaalse tunnustuse“ järele, väitis, et ta väärib kohta Liisu elus, kuna on teda „üheksa kuud kandnud“. Karl aga usaldas oma „psühholoogilist turvatunnet“ lapsevanemana, kes oli kolmkümmend aastat pakkunud „metaboolset ja emotsionaalset tuge“. Ta tuletas naisele kindlalt meelde, et kuigi viimane andis „geneetilise joonise“, oli Karl see, kes hoidis üleval tütra üleskasvatamiseks vajalikku „bioloogilist ja moraalset kohustust“.
Privaatsetes vestluses pärast naise lahkumist paljastas Liisu, et oli juba aastaid varem algatanud „otsingustrateegia“, leides oma bioloogilise ema üles. Liisu „neuronaalne plastilisus“ võimaldas tal hüljatuse traumaga tegeleda ja lõpuks mõista, et tema sünnitaja ei suutnud pakkuda „limbilist konnektiivsust“, mis tal Karli näol juba olemas oli. Liisu oli teadlikult otsustanud minevikust „mõttes eemalduda“, mõistes, et tema „perekondlik identiteet“ on kindlalt ankurdatud mehesse, kes jäi tema kõrvale. See paljastus oli Karlile võimas „neurokeemiline auhind“, kinnitades, et nende side oli vastastikuse valiku ja ühise ellujäämise tulemus.
Lõppkokkuvõttes on Karli ja Liisu lugu õppetund „sotsiaalsest ja emotsionaalsest pikaealisusest“. Pulmaöö lõpuks asendus mineviku „kognitiivne koormus“ „taastava rahu“ tundega. Mõlemad mõistsid, et tõelist perekonda defineerib „isikutevaheline resilientsus“ – oskus jääda paigale ka siis, kui süsteem kokku variseb, ja otsus ehitada rusudest midagi uut. Kui Liisu tulede kumas tantsis, mõistis Karl, et kuigi õnnetus oli temalt võtnud esimese maailma, oli tema „altruistlik pühendumine“ Liisule loonud teise, mis oli samavõrd tõeline, vastupidav ja kestev.