Jutuvestja, 34-aastane kiirabiõde Pille, meenutab ööd, mis muutis tema elu igaveseks: meeleheitlikku väljakutset päästma hüljatud vastsündinuid. Sündmuspaigale jõudes leidis ta ühe hoone tagant teki alla peidetud beebihälli, milles lebasid kaks habrast vastsündinud kaksiktüdrukut. See vaatepilt purustas hetkega tema professionaalse rahu. Läbivaatuse käigus tekkis aga sügav side – üks beebidest pigistas Pille sõrme. See pisike žest ütles rohkem kui tuhat sõna. Kuigi ta toimetas tüdrukud edukalt haiglasse ja teavitas ametivõime, ei lahkunud pilt hüljatud kaksikutest Pille silme eest, muutes midagi sügaval tema hinges.
Päevadest said nädalad ning Pille käis tüdrukuid iga päev vaatamas, lootes, et mõni pereliige neile järele tuleb. Kui kedagi ei ilmunud, tegi ta oma elu tähtsaima otsuse: adopteerida tüdrukud ise. Ta pani neile nimeks Liis ja Emma. Tüdrukutest sai kiiresti kogu tema maailm ning järgmised kuus aastat olid täis puhast õnne. Liisist kasvas andekas iluvõimleja ja Emmal tekkis kirg laulmise vastu. Pille leidis emarollis tohutu rõõmu ja tähenduse, luues oma erakordsetele tütardele turvalise ja armastust täis elu.
Nende rahulik elu katkes järsult ühel reede hommikul. Sel ajal kui Pille kiirustades tüdrukutele lõunasööki pakkis, helises uksekell. Trepil seisis kaunis, umbes 40-ndates eluaastates naine, laitmatult riietatud rätsepamantlisse, käes dokumentide kaust. Naine naeratas pehmelt, kuid tema hääles oli märgatav värin. Ta kõnetas Pillet kohe nimepidi: „Prantsi naine? Ma tean, et te olete üllatunud, aga te peate teada saama KOGU TÕE NENDE TÜDRUKUTE KOHTA. Palun lubage mul selgitada.“
Naine kõhkles hetke, tema silmad anusid mõistmist. Siis lausus ta sõnad, mis lõid Pillel jalad alt: „Mina olen nende ema. Nende bioloogiline ema. Ja mees, kes nad sinna jättis… oli nende isa.“ Naine nimega Saara selgitas, et oli sel ajal olnud noor, hädas olev üliõpilane ja surmhirmul. „Ta lubas viia nad ‘turvalisse kohta’ – kiriku või haigla ukse taha – ja helistada sotsiaalteenistusse, kuid selle asemel ta lihtsalt hülgas nad,“ tunnistas Saara, hääl kahetsusest paks. „Sain alles paar kuud tagasi teada, mida ta tegelikult tegi ja et just teie nad leidsite.“
Saara selgitas kiiresti oma ootamatu ilmumise põhjust, pigistades kätega kausta. „Mul ei ole kavatsust neid teilt ära võtta. Olen näinud lapsendamispabereid; teie olete nende ema,“ teatas ta otsustavalt. „Kuid ma olen vahepeal haljale oksale jõudnud. Ma olen teid jälginud. See kaust sisaldab andmeid mahuka usaldusfondi kohta, mille olen loonud Liisi ja Emma hariduse ja tuleviku jaoks. Ma tahan kindlustada, et nad ei peaks kunagi puudust kannatama, ja ma tahan, et nad teaksid, et nende bioloogiline ema armastab neid ning kahetseb sügavalt nende sünni asjaolusid.“ Saara vaatas Pillele otsa, pisarad voolamas mööda põski. „Palun lubage mul tagada neile kindel tulevik, isegi kui teen seda eemalt.“