Merit oli kogu oma täiskasvanuelu veetnud end kõrgete kaeluste ja pikkade varrukate taha peites, teda kummitas tuli, mis oli teda kolmeteistkümneselt armistanud. Maailma haletsus tundus alati raskem kui põletushaavad ise, viies ta uskumuseni, et tõeline armastus on „puutumatute” luksus.
Kui ta kohtus Kalahaniga, leebe ja pimedaga klaveriõpetajaga, tundis ta turvalisust, mida ta polnud kunagi varem kogenud. Tema jaoks oli mehe pimedus justkui kaitsekilp — ta ei peaks kunagi nägema tema peegeldust ega „kahjustatud kaupa”, kelleks ta end ise pidas.
Nende pulmapäev oli mõru-õnnis võit, täis tema õpilaste muusika ebaühtlasi helisid ning Merriti õe Loori rõõmupisaraid. Esimest korda tundis Merit end pruudina, mitte ohvrina. Kuid abieluöö turvatunne purunes, kui Kalahani käed jälgisid tema armide vagusid. Raskel südamega tunnistas ta saladust, mida oli kakskümmend aastat endas kandnud: ta oli üks neist hooletutest noorukitest, kelle ettevaatamatus põhjustas just selle plahvatuse, mis ta moondas.
Ilmutus pani Merriti kõikuma, justkui oleks nende abielu rajatud pigem süütundele kui armule. Kalahan selgitas, et ta ei olnud alguses teadnud, kes ta on, kuid kui ta teada sai, hoidis hirm teda kaotada teda kuni abieluvanneteni vaikuses. Vapustatuna ja reedetuna põgenes Merit lohutust otsima oma õe majja. Ta veetis unetu öö maadeldes iroonilise tõdemusega, et mees, kes oli talle lõpuks pannud tundma end ilusana, oli sama inimene, kes oli tema sügavaima valu põhjustaja.
Hommiku lähenedes sai Meritile selgeks, et ta ei saa enam lasta mineviku varjudel oma tulevikku määrata. Ta naasis Kalahani korterisse ja leidis ta köögist toimetamas, püüdes hakkama saada nii süütunde kui ka kõrbenud hommikusöögiga. Kui Merit võttis tema käe, et teda toetada, hakkas viha tasapisi hajuma. Ta ei näinud enam kurjategijat, vaid meest, kes elas omaenda pimeduses ja kandis kahetsuse koormat, mis võistles tema armide raskusega.
Selles köögis tegi Merit oma esimese otsuse naisena: ta võttis pliidi üle ja võttis oma koha nende kodus. Ta valis andestamise, mõistes, et Kalahani armastus ei olnud lepitus, vaid siiras side nende hingede vahel. Esimest korda vaatas Merit oma arme ja nägi häbi asemel ellujäämist. Need ei olnud enam saladus, mida varjata, vaid jagatud lugu, mis — kui see valguse kätte tuua — lubas neil mõlemal lõpuks paraneda ja oma ühist elu alustada.