Pärast seda, kui minu abikaasa Peeter suri, arvasingi, et lein on kõige raskem asi, mida ma kunagi kogema pean. Ent kui tema parim sõber Tanel, kes oli mind aastaid vaikselt toetanud, palus mind endale naiseks, ma kõhklesin. Kaks aastakümmet oli Peeter pakkunud mulle armastust, stabiilsust ja rõõmu. Minu lapsed olid täiskasvanud, maja oli vaikne ja mälestused meie ühisest elust saatsid mind igal sammul. Ometi oli Taneli kohaolust saanud minu päästerõngas – tõestus sellest, et lahkus ja pühendumus eksisteerivad ka pärast suurt kaotust.
Alguses oli kõik lihtne: väikesed žestid, kodused parandustööd, ühised kohvijoomised ja naer vaiksetel õhtutel. Mitte midagi dramaatilist. Lihtsalt üks mees, kes pidas oma parimale sõbrale antud lubadust ja pakkus tuge siis, kui ma seda kõige rohkem vajasin. Vähehaaval avanes mu süda ja armastus lõi õitsele seal, kus ma poleks uskunud seda enam kunagi kasvavat. Kui Tanel tunnistas, et tunneb sama, mõistsin, et elu pakkus mulle teist võimalust, võtmata minult seda, mis Peeter oli mulle andnud.
Meie kihlus oli vaikne, hell ja täis tähendust. Minu lapsed toetasid meid, üllataval kombel ka Peetri ema. Kuid pulmaööl paljastas Tanel saladuse minevikust: vestluse Peetriga, kus too oli teda hoiatanud, et ta ei tohiks mind kunagi püüdma hakata. Tanelit valdasid paanika ja süütunne – ta kartis, et on rikkunud püha lubadust. Nende sõnade raskus oleks võinud kõik purustada.
Hoidsin tema kätest, vaatasin talle silma ja kinnitasin: „See on elu. Sa pole kedagi reetnud. Sa oled olnud minu jaoks olemas. Sa oled olnud aus. Sa oled olnud inimlik.“ Sel hetkel muutusid hirm ja süü kergendustundeks ning me andsime uued vanded – vanded, mis ei olnud seotud minevikuga, vaid tulevikuga, mille me koos valisime. Meie armastus ei olnud uisapäisa tehtud otsus; see oli vastupidav, õrn ja väljateenitud.
Nüüd, kaks kuud hiljem, Taneli kõrval ärgates, mõistan ma midagi otsustavat: armastus ei asenda minevikku – see ehitab sellele peale. Peetri mälestus jääb pühaks ja ometi läheb elu edasi. Süda võib murduda, paraneda ja uuesti armastada, tõestades, et isegi pärast kaotust on lootus, rõõm ja side võimalikud. Mõnikord ei kulge elu nii, nagu me oleme planeerinud, vaid täpselt nii, nagu see peab minema.