Kui 35-aastane Saara Andresega abiellus, uskus ta, et temast saab osa „normaalsest“ ja õnnelikust perest. Andres oli tasakaalukas ja lahke ning tema ema Viive võttis minia avasüli vastu, kutsudes teda „kallikeseks“ ja külvates ta üle tähelepanuga. Esimene ohumärk ilmnes aga ühel pereüritusel, kui sugulane nimega Dolores talle õõvastava hoiatuse sosistas: see pere olevat Andrese esimese naise süstemaatiliselt tükkideks lammutanud, kuni naine end enam „ära ei tundnud“. Sel hetkel pidas Saara seda vaid tühjaks latramiseks ja nautis tunnet, et ämm on just tema oma lemmikuks valinud.
See soojus muutus aga peagi „kirurgiliselt“ täpseks kontrolliks, kui Viive alustas varjatud kriitika- ja manipulatsioonikampaaniat. See, mis algas abistavate žestidena – Saara köögisahtlite ümberkorraldamine ja kutsumata külalisena toidu toomine –, arenes avalikuks vaenulikkuseks Saara karjääri suhtes. Viive tegi regulaarselt teravaid märkusi selle kohta, et Andres väärib „kohalolevat“ naist, mitte kedagi, kes ajab taga ametialaseid eesmärke. Kui Saara Andrese poolt tuge otsis, asus mees järjekindlalt ema poolele, tembeldades Viive käitumise „vanamoeliseks“ ja paludes Saaral mitte stseene korraldada. Sellega andis mees selge märgi: ema heaolu oli tema prioriteet number üks.
Pinged eskaleerusid võitluseks Saara autonoomsuse üle, eriti emaduse teemal. Kuigi Saara soovis tegelikult lapsi, tekitas Viive pidev surve – väitega, et „tõeline naine“ ei oota 40. eluaastani – temas vastuseisu. Ta mõistis, et laps selles abielus aheldaks ta igaveseks Viive lämmatava mõju alla. Andrese poolne psühholoogiline manipulatsioon ehk gaslighting süvenes; ta süüdistas Saarat paranoilisuses ja „keeruliseks olemises“, vihjates lõpuks, et naine polegi valmis „päris pereks“, kui ta ema sekkumisega toime ei tule.
Murdepunkt saabus Viive järjekordsel sünnipäeval, mis oli kui peegelpilt ööst, mil Saara sai oma esimese hoiatuse. Toosti ajal solvas Viive Saarat avalikult, soovides Andresele naist, kes „teab oma kohta“ ega käitu nagu vallaline. Selle asemel, et oma naist kaitsta, heitis Andres Saarale hoiatava pilgu, käsates tal vaikida. Sel hetkel tabas Saarat selgus: see abielu ei olnud partnerlus, vaid konstruktsioon, mille eesmärk oli voolida temast alandlik teenija. Ta mõistis lõpuks, et ei kannatlikkus ega suhtlus ei muuda dünaamikat, kus ta on juba ette määratud kaotama.
Oma viimase enesekehtestamise aktina ulatas Saara Andresele lahutuspaberid kogu pere silme all, keeldudes olemast kauem „hea tüdruk“. Ta ütles Andresele otse näkku, et mees on oma valiku ema kasuks ja naise kahjuks juba ammu teinud, ning kadus lõplikult nende elust. Täna, 36-aastasena ja keset lahutusprotsessi, peab Saara taluma suguvõsa kuulujutte sellest, kuidas ta olevat lihtsalt „hulluks läinud“. Hoolimata tagajärgedest on ta oma otsusega rahus. Ta hoiab kinni oma unistusest luua pere, kus ta saab olla ema, ilma et peaks oma olemasolu pärast vabandust paluma.