Anna ärkas tervelt viis aastat järjest igal hommikul talumatu kõhuvaluga. Alguses uskus ta, et see on mööduv nähtus, kuid peagi muutus valu krooniliseks piinamiseks. Tema abikaasa, kes oli ametilt arst, kordas iga kord: „See on vaid gastriit, ära liialda,“ ning ulatas talle järjekordsed tabletid. Anna usaldas oma meest, kuid aja möödudes hakkas ta tundma, kuidas midagi tema sees liigub ja asukohta muudab. Mees aga sildistas selle „psühholoogiliseks pettekujutelmaks“ ning keelas naisel teiste arstide poole pöörduda.
Ühel südaööl muutus valu nii teravaks, nagu oleks pussnuga kõhtu löödud, ja Anna ei suutnud enam hingata. Kui ta mehelt abi palus, ulatas too ärritunult uued kapslid ja käskis magama jääda. Järgmisel päeval, pärast mehe tööleminekut, nägi Anna peeglist, et tema kõht oli paistetanud nagu lapseootel naisel ja naha all võis märgata kummalist voolamist. Naaber, kes kuulis tema oigeid, kutsus viivitamatult kiirabi. Haiglas naist läbi vaadanud arsti nägu tõmbus õudusest krampi; ta suutis vaid küsida: „Kuidas on võimalik, et te sellises seisundis seni elus olete püsinud?“
Erakorralise operatsiooni käigus eemaldati Anna kõhust hiiglaslik mass, mis oli aastatepikkuse hooletuse tõttu kasvanud müstiliste mõõtmeteni ja surus tema siseorganid peaaegu lamedaks. Kirurg märkis, et see polnud seal olnud kuid, vaid aastaid, ning see võinuks iga hetk lõhkeda ja naise tappa. Paranemise ajal esitas üks teine arst küsimuse, mis heitis kõigele valgust: „Kas teie abikaasa teadis seda diagnoosi?“ Uurimine paljastas, et mees oli teadlik kõigist analüüside tulemustest, kuid hoidis naist teadlikult „gastriidi“ sildi all valede ravimitega uimastatuna.
Tõde koorus peagi päevavalgele: mehel oli juba pikemat aega olnud teine naine ning ta ootas kannatlikult, kuni abikaasa haigus viib „loomuliku“ surmani. Selle asemel, et oma naist ravida, oli ta külmavereliselt jälginud tema hääbumist. Anna ei tundnud vaid füüsilist valu; teda oli viis aastat aeglaselt surma poole tõuganud inimene, keda ta kõige enam usaldas. See polnud lihtsalt meditsiiniline hooletus, vaid saatanliku täpsusega planeeritud mõrvakatse.
Anna suutis imekombel elust kinni haarata, kuid haav tema südames oli sügavam kui ükski füüsiline arm. Kohe pärast haiglast vabanemist esitas ta süüdistuse mehe vastu, kes oli ta meelega surmasuusse jätnud. Tema viis aastat kestnud hääletu karje leidis lõpuks vastukaja õigusemõistmises. Anna ei kandnud enam oma kõhus seda tumedat raskust ega oma elus seda julma meest; ta alustas uut elu, pidades iga kingitud hetke oma teiseks võimaluseks.