Minu nimi on Maret, ma olen 63-aastane. Eelmisel kuul istusin lennukisse, mis suundus Lõuna-Eestisse, et matta oma poeg. Minu kõrval istus mu abikaasa Rein, kelle käsi võpatas aeg-ajalt, otsekui püüdes siluda midagi nähtamatut. Sel hetkel, kitsas lennukireas, tundus ta mulle mehena, keda olin kunagi ammu tundnud. Me jagasime sama valu, kuid kandsime seda eraldi, vaiksetes vooludes, mis kunagi päriselt ei kohtunud. Mootorite mürin ja kabiini surve rõhusid mu rinda ning kaotusvalu tundus raskem kui kunagi varem.
Ja siis kostis kõlaritest hääl: sügav, tuttav, eksimatu. See hääl kiskus mind aastakümneid tagasi aega, mille uskusin olevat ammu seljataha jätnud.
Sel ajal olin ma 23-aastane ja õpetasin Tallinna aguli koolis eesti keelt ja kirjandust noortele, kes olid näinud rohkem karmust kui poeesiat. Enamik õpilasi vaatas minust läbi, kuid üks poiss jäi silma – Eerik. Väike, vaikne, viisakas ja haruldase andega parandada masinaid. Ühel jäisel pärastlõunal jäi ta pärast tunde kooli juurde, et minu vana Žiguli töökorda seada.
Märkasin lootusetust tema silmis ja püüdisin täita tühimikke, mida elu oli jätnud: andsin talle vihikuid, toitu, pakkusin küüti koju. Ühel ööl sain aga kõne: Eerik oli tabatud varastatud auto lähedalt. Ma valetasin tema eest. Väitsin, et ta oli pärast koole mind aidanud, ning ta pääses vaid hoiatusega. Järgmisel päeval ilmus ta klassiruumi, käes üksik närtsinud karikakar, ja lubas, et teeb mind kunagi uhkeks.
Aastakümned möödusid ja ma ei kuulnud temast enam midagi – kuni praeguseni. Seal lennukis, seda häält kuuldes, rändasin ma ajas tagasi. Ma ei suutnud ülejäänud lennu vältel rääkida; mu mõtted ketrasid iga mälestust ja lootust, mille olin kord temasse pannud.
Kui me maandusime, jäin ma kokpiti lähedusse seisma. Süda kloppis ja ma ei teadnud, mida öelda. Siis astus ta välja – pikem, edukas, kandes endas rahu, mille elu oli aastatega voolinud.
“Õpetaja Maret?” küsis ta tasa. Ma ahhetasin. “Eerik?” sosistasin ma, olles rabatud nähes seda kunagist ebakindlat poissi nüüd lennuki kapteni vormis, täis vaikset autoriteeti ja soojust.
Me rääkisime tasaselt ja ettevaatlikult, nagu võõrad, kes siiski teavad üksteist. Rääkisin talle oma pojast Tanelist, kes oli ootamatult lahkunud, jättes maha tühimiku, mida täitis vaid valu. Eerik kuulas tõsiselt, kuid tema silmis oli valgus – vastupidavus, mis oli sündinud neil aastatel, mil olin teda toetanud.
Ta kutsus mind oma angaari ja näitas mulle oma heategevusfondi „Lootuse Tiivad“ kollast lennukit, millega ta lennutab maapiirkondade lapsi tasuta suurte haiglate vahet. Seal seistes, ümbritsetuna lennukitest ja selgest eesmärgist, mõistsin ma, et hool ja usaldus, mida olin talle kunagi näidanud, olid kasvanud millegagi erakordseks – millekski, mis ulatus kaugele üle klassiruumi seinte.
Siis tuli viimane kingitus. Eerik tutvustas mulle oma poega Mattiast, säravat ja enesekindlat poissi, kelle silmad olid täis elujõudu ja uudishimu. “Isa on mulle teist rääkinud,” ütles ta ja kallistas mind südamlikult. “Teie olete põhjus, miks meil on tiivad, õpetaja Maret.”
Sel hetkel muutus valu, mis oli mind nädalaid saatnud, pehmemaks. See tegi ruumi lähedusele ja rõõmule – perekonnale, keda ma ei oodanud enam leidvat. Koos kooki süües ja lugusid vestes tundsin ma kuuluvust, mida ma ei teadnudki, et vajasin. Aastad, kaotused ja valu – need kõik olid mind juhtinud siia, sellesse vaiksesse ja helgesse hetke, kus armastus, lootus ja pärand voolasid ühte.