Neli kuud pärast seda, kui olin kaotanud oma mehe Karli vähile, ma ei elanud, vaid lihtsalt eksisteerisin. Olin just sünnitanud meie poja – lapse, kellest Karl oli nii väga unistanud, kuid keda ta ei saanudki näha. Iga päev oli ränk võitlus kurnatuse, leina ja hirmu vahel. Et meid kuidagi vee peal hoida, töötasin juba enne koidikut büroomajas koristajana, samal ajal kui minu ämm hoidis pisipoega. Sel käredalt külmal talvehommikul ei soovinud ma muud, kui jõuda koju, toita poeg ja lõpuks ometi magada.
Siis aga kuulsin ma nuttu – peenikest, meeleheitlikku ja eksimatult ehtsat. Järgnesin häälele lähedalasuva bussipeatuseni, kus lamas pingil vastsündinu – hüljatud, külmetav ja üksi.
Mõtlemata haarasin imiku sülle ja jooksin. Tema nahk oli jääkülm, nutt nõrk ning minus võttis võimust puhas instinkt. Viisin ta koju, toitsin ja soojendasin teda ning hetkeks tundus, nagu oleks maailm seisma jäänud. Kuid reaalsus jõudis kiiresti kohale ja rasket südant vaigistades helistasin politseisse. Kui nad ta mu käte vahelt ära võtsid, tundsin kaotust, mida ei osanud seletada – nagu oleks midagi hinnalist mu elust läbi käinud põhjusega, mida ma veel ei mõistnud.
Järgmisel päeval sain kõne palvega tulla samasse büroohoonesse, mida igal hommikul küürisin. Seal kohtasin ma vanemat härrasmeest, härra Tamme, kes avaldas mulle tõe: see beebi oli tema lapselaps. Tema poeg oli oma naise maha jätnud ning naine, olles üksi ja murest murtud, oli lapse hüljanud. Kui ma poleks seda nuttu kuulnud, poleks imik ellu jäänud. Mees murdus minu ees ja tänas mind, et päästsin selle, mis oli tema perest alles jäänud. Seejärel tegi ta pakkumise, mis pidi muutma ka minu elu.
Nädalaid hiljem mõistsin, mida ta sellega mõtles. Ettevõte võttis minuga ühendust ja pakkus täiendkoolitust ning uut ametikohta kontoris. Tasakaalu leidmine õppimise, emaduse ja osalise tööaja vahel viis mind peaaegu viimse piirini, kuid ma ei andnud alla. Aeglaselt hakkas mu elu muutuma. Kolisin valgemasse koju, leidsin stabiilsuse ja aitasin büroohoonesse luua väikese lastehoiu nurga – et vanemad ei peaks valima töö ja oma laste vahel. Igal hommikul tõin oma poja, väikese Markuse, sinna ja vaatasin, kuidas ta mängis koos härra Tamme lapselapsega. Nad naersid mõlemad, justkui oleks maailm nende vastu alati hea olnud.
Mõnikord ärkan öösel ikka veel üles, oodates pooleldi, et kuulen taas seda nuttu. Kuid selle asemel kuulen ma kahe lapse itsitust turvalises ja soojas kohas. See hommik bussipeatuses ei päästnud ainult ühte last – see tuletas mulle meelde, et ka kõige pimedamatel aegadel võib kaastunne kirjutada saatused ümber. Päästes tema, leidsin ma tee tagasi iseendani.