Kolm nädalat pärast seda, kui Taavi oli koos oma perega – naise Liisi, kaheksa-aastase poja Rasmuse ja dobermanni Brandoga – kolinud uude kohta Lõuna-Eestis, tundis ta uut laadi hingerahu. Sel rahulikul laupäeval, mil ta suvila taga metsas seeni otsis, purustas vaikuse Rasmus, kes järsku puude vahele kadus. Brando terav ja häirekella lööv haukumine juhatas Taavi ja Liisi ootamatule metsalagendikule. Nad avastasid sealt väikese metsistunud kalmistu, mida tähistasid üksikud viltused hauakivid ja kuivanud lillekimbud. Rasmus hüüdis neid peagi ühe konkreetse hauakivi juurde, teatades õhinal, et leidis „pildi isast“.
Taavi süda jättis löögi vahele, kui ta alla vaatas. Kivisse oli süvistatud keraamiline foto temast nelja-aastase poisina – see oli selgelt äratuntav koopia kulunud polaroidfotost, mis tal endalgi kodus alles oli. Foto alla oli graveeritud kuupäev „29. jaanuar 1984“ – tema sünnipäev. Segaduses ja vapustatud Taavi püüdis mõista seda kõhedat äratundmishetke. Ta tunnistas Liisile, et on lapsendatud pärast seda, kui ta nelja-aastasena põleva maja juurest leiti. Tema särgi külge oli kinnitatud sedel: „Palun hoolitsege selle poisi eest. Tema nimi on Taavi.“ Liis pakkus, et nende kolimine siia kanti võis olla saatus, mis andis võimaluse avastada mehe varjatud minevik.
Järgmisel päeval külastas Taavi kohalikku raamatukogu ja sai teada, et aastakümneid tagasi hukkus nende suvila taga metsas elanud eraklik pere tulekahjus. Teda juhatati proua Klaara juurde, kes oli kogu elu selles vallas elanud. Klaara tundis Taavi kohe ära, tervitades teda šoki ja soojusega. Ta avaldas rabava tõe: Taavi oli ühemunakaksik ja tema venna nimi oli Kaleb. Klaara kinnitas, et tulekahju nõudis nende vanemate, Saamueli ja Maara, ning Kalebi elu, kuigi Taavi laipa ei leitud kunagi. See traagiline lugu selgitas kummalist hauakivi, mille oli püstitanud Taavi ellujäänud onu.
Klaara näitas Taavile pleekinud ajaleheväljalõiget aastast 1988 pealkirjaga: „Tuli hävitas metsamajakese – kolm surnut, üks kadunud.“ Ta selgitas, et kuna hambaarstikaardid ja meditsiinilised andmed olid hävinud, naasis pereisa noorem vend Toomas krundile ja püstitas mälestuskivid kõigile neljale pereliikmele, keeldudes uskumast, et Taavi on surnud. Klaara juhatas Taavi Toomase koju ning järgmisel hommikul läksidki Taavi ja Liis sinna. Kui Toomas ukse avas, vaatas ta Taavit pikalt ja kinnitas siis vaikselt: „Sa näed välja täpselt nagu su isa,“ tundes ära oma ammu kadunud vennapoja.
Toomas tunnistas, et oli lootnud ja palvetanud, et Taaviga on kõik hästi, kus iganes ta ka ei viibiks. Ta selgitas, et hauakivi püstitamine oli usutegu, et hoida mälestust elus. Taavi veetis pärastlõuna koos Toomasega vanu suitsuseid kaste sorteerides, leides poolpõlenud sünnipäevakaardi, mis oli adresseeritud „Meie poistele“, ning siledaks põlenud kollase särgi – täpselt samasuguse, nagu hauakivi fotol. Nädal hiljem naasid Taavi, Liis, Rasmus ja Toomas metsalagendikule. Taavi põlvitas ja asetas sünnipäevakaardi Kalebi hauakivile, tunnustades kaksikvenda, keda ta kunagi ei tundnud. Ta mõtiskles võimaluse üle, et just Toomas oli kirjutanud tolle sedeli ja andnud poisi ära, et päästa ta ähvardavast tragöödiast.