Jutuvestja Jaanika sattus juhuslikult oma 14-aastase poja Peetri seljakotti sorides eelmise nädala kuupäevaga ultrahelifotole. Teda valdas paanika, sest ta kartis, et beebi on poja oma. Kui ta poja pihtide vahele võttis, paljastas murtud Peeter tõe: laps kuulus tema isale Marekile (Jaanika abikaasa). Marek oli andnud Peetrile koopia fotost ja sundinud teda vaikima, kuni ta ise leiab viisi, kuidas Jaanikale rääkida. Mõistes seda tohutut ja kohatut saladusekoormat, mida poeg oli pidama pidanud, lohutas Jaanika teda kohe, kinnitas, et see pole poja süü, ning nad võtsid koos vaba päeva. Õhtul asetas Jaanika ultrahelifoto köögilauale ja nõudis Marekilt selgitust. Mees tunnistas üles, et ootab last naisega nimega Siret.
Marek tunnistas, et ei teadnud, kuidas Jaanikale afäärist ja rasedusest rääkida. Ta õigustas oma aastaid kestnud truudusetust sellega, et Jaanika pidevad püüdlused muuta nende elu „lihtsaks ja sujuvaks“ olidki olnud „probleemiks“. Ta väitis, et Sireti kõrval tundis ta end mehena, kes on „tähed taevasse riputanud“ – see oli tunnustus, mis tema arvates abielus puudus. Kuigi Jaanika oli murtud, säilitas ta enesevalitsuse. Kolm päeva hiljem andis Marek külmade ja lühidate e-kirjade teel sisse lahutuse ning kolis linna korterisse Sireti juurde.
Hoolimata rängast reetmisest keeldus Jaanika laskmast oma vihal rikkuda Peetri suhet isaga. Ta hoidis kontakti, pakkis poja ööbimiskotti kaasa isetehtud küpsiseid ja keeldus mehe kohta halba rääkimast. Tema prioriteet oli Peetri heaolu ja kindlustunne, et pojal on ligipääs sellele, mis perekonnast alles jäi. Kuud hiljem sündis Mareki ja Sireti tütar Kirke. Jaanika toetas Peetri suhet uue poolõega, lubas tal kinke valida ja kohtles Kirket kui süütut pereliiget, vaatamata valule, mida lapse olemasolu talle põhjustas. Jaanika sai hakkama tänu tööle upumisele, õppis ise maja korras hoidma ja harjus üksi oma voodis magama.
Mõni aeg hiljem, kui Jaanika seisis ehituspoes ja ei suutnud otsustada täpselt ühesuguste lambipirnide vahel, kohtas ta Tanelit. Nad naersid koos segadusttekitava pakendi üle ning Tanel, kes oli sõbralik ja lõbus, pakkus abi raske mullakoti kandmisel. Tanel oli lahutatud ajalooõpetaja, kelle tütar Sille oli Peetriga samas vanuses. Nendevaheline side oli kohene ja siiras. Tanel kandis oma vana abielusõrmust ketiga kaelas ja selgitas: „Mõnda asja ei pea kustutama, Jaanika, need on lihtsalt osa minevikust.“ Ta helistas alati siis, kui lubas, ning kohtles Jaanikat austuse ja poolehoiuga, millest naine ei teadnudki puudust tunda.
Kaks aastat pärast seda, kui ultrahelifoto tema maailma purustas, on Jaanika leidnud sügava ja kindla rahu. Tanel ja Sille on saanud lahutamatuks osaks tema elust, moodustades uue kärgpere, kus lapsed õpivad ja mängivad koos ning Tanel aitab kodutöödes ilma palumata. Jaanika mõistab nüüd tagasi vaadates, et tema suhe Marekiga oli vaid rutiin, kus ta oli „leppinud“ ja ellu jäänud, kuid ei tundnud end kunagi tõeliselt väljavalituna. Nüüd, kui Tanel peseb köögis nõusid ja nende lapsed koos ruladega sõidavad, tunneb Jaanika end täidetuna – mitte lihtsalt kasuliku või tegevuses olevana, vaid tõeliselt armastatuna sellisena, nagu ta on. Ta mõistab lõpuks, et ta ei pea end muutma väiksemaks ega „end sõlme keerama, et olla armastatud“, ning see uus vaikne elu on enam kui küllaldane.