Kaur, kolme lapse üksikisa, oli igapäevasest ellujäämisest juba niigi kurnatud, kui tema pesumasin lõplikult üles ütles. Kuna eelarves polnud ruumi uute seadmete jaoks, viis ta oma lapsed – Nora, Saara ja Miku – taaskasutuskeskusesse, et osta kuuekümne euro eest kasutatud masin. Kodus esimest proovipesu tehes kuulis Kaur teravat metallist kolinat ning leidis trumli vahele kinni jäänud kuldse abielusõrmuse. Sõrmusesse oli graveeritud südamlik sõnum: „Claire’ile, armastusega. Igavesti. – L.“
Kuigi kiusatus teemant sõrmuse küljest söögi ja arvete maksmiseks maha müüa oli hetkeks peaaegu ületamatu, muutis tema kaheksa-aastase tütre Nora märkus kõike. Tüdruk ütles, et see on kellegi „igaviku sõrmus“, ning see lause kinnistas Kauri otsuse teha seda, mis on õige.
Omaniku leidmiseks pidi Kaur veenma skeptilist poemüüjat, et too väljastaks annetaja andmed. Lõpuks jõudis ta tagasihoidliku telliskivimajani, mis kuulus Enele – eakale naisele, kes oli oma sõrmuse aastaid tagasi kaotanud. Kui Kaur ehte talle pihku pani, puhkes Ene nutma. Ta selgitas, et oli seda mälestuseset, mille tema lahkunud abikaasa Leo talle aastakümneid tagasi kinkis, kõikjalt otsinud. Ta oli juba leppinud mõttega, et sõrmus on igaveseks kadunud pärast seda, kui poeg vana masina minema toimetas. Sõrmuse tagasisaamine tundus talle kui osa oma hinge tagasitulekuna.
Järgmisel hommikul ehmatas Kauri vaikset naabruskonda pea tosina politseiauto saabumine. Kartes, et ta on mingitesse sünksetesse sekeldustesse sattunud, saatis Kaur oma hirmunud lapsed magamistuppa, enne kui ta rühmale ohvitseridele ukse avas. Pinge lahtus aga hetkega, kui ametnik nimega Markus tutvustas end kui Ene lapselast. See „politseioperatsioon“ ei olnud vahistamine, vaid Ene suure suguvõsa massiivne ja ebatraditsiooniline tänuavaldus. Paljud neist töötasid politseis ning Kauri ausus oli neid sügavalt liigutanud.
„Pärast päevi, mis on täis vargusi ja pettusi, tundsime kohustust avaldada austust võõrale, kes valis väärikuse kiire tulu asemel.“
Markus andis Kaurile üle Ene kirja, milles naine väljendas igavest tänu oma eluloo tagastamise eest. Laste jaoks muutus vaatepilt vilkuvate siniste dvilkuritega tagaaiast hirmutavast hetkest sügavaks õppetunniks iseloomu tugevuse kohta. Nad mõistsid, et nende isa polnud lihtsalt mees, kes parandas asju ja küpsetas pannkooke, vaid mees, keda seadusesilmad austasid tema vankumatu moraalse kompassi pärast.
Tänapäeval on Ene kiri endiselt Kauri külmkapil – täpselt samas kohas, kus sõrmus lamas sel ööl, mil Kaur oma valikuid kaalus. See on lastele igapäevane meeldetuletus, et „igavesti“ on pühendumus, mis ehitatakse üles väikeste ja ausate otsustega. Kuigi üksikisa elu on jätkuvalt kaootiline ringlus pesupäevadest ja arvetest, leiab Kaur rahu teadmises, et ta ei tagastanud vaid ehet, vaid hoidis alal ühe perekonna pärandi. Valides olla see inimene, kelleks tütar teda pidas, tagas ta, et ka tema enda pere lugu on jutustamist väärt.