Lapsendasin oma parima sõbranna Liina tütre pärast seda, kui traagiline õnnetus Liina meilt igaveseks viis. Tundsin Liinat lapsepõlvest saati – kasvasime koos lastekodus, elasime külg külje kõrval üle kõik raskused ja unistasime perest, millist olime näinud vaid filmides. Kui Liina üheksateistkümneselt rasedaks jäi ja lapse isa ta maha jättis, olin mina tema kõrval igal arstivisiidil, igal unetul ööl ja isegi sünnitustoas, kui väike Mirtel ilmale tuli. Sellest hetkest peale ehitasime oma elu üles koos, seljatades katsumusi armastuse, pühendumuse ja väsimatu hoolitusega.
Viis aastat suutsime luua stabiilsustunde. Liina leidis parema töö, mina tegin ületunde ja Mirtel kasvas meie kodu soojuses. Kui Liina autoõnnetuses hukkus, andsin endale lubaduse, et Mirtel ei satu kunagi hooldusasutusse. Lapsendasin ta ametlikult ja kinnitasin talle, et ta ei ole üksi ning ma jään alati tema jaoks olemas olema. Tema kasvamise nägemine tegi minust igas mõttes ema – tähistasin tema saavutusi, lohutasin teda murede korral, elasin kaasa tema esinemistele ja jagasin temaga lihtsalt argipäeva kaost ja ilu.
Mirteli lapsepõlv oli täis armastust ja õppimist. Ta kasvas enesekindlaks ja iseseisvaks, säras koolis, leidis kirje teatri ja lugemise vastu ning võttis omaks pere, mille olime loonud. Kui ta sai seitsmeteistkümneseks, hakkas ta mind ilma igasuguse kõhkluseta “emaks” kutsuma. Meie side oli kasvanud vastastikuseks mõistmiseks ohvrite, armastuse ja usalduse kaudu. Olime kõige raskematest hetkedest koos läbi tulnud ja tõestanud, et pere luuakse hoolimise, mitte vere kaudu.
Oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval üllatas Mirtel mind kirja ja plaaniga, mis võttis mind sõnatuks. Pärandusega, mille Liina oli talle jätnud, oli ta meile mõlemale broneerinud kahekuulise reisi Mehhikosse ja Brasiiliasse – paikadesse, kuhu olin alati igatsenud minna, kuid millest olin tema kasvatamise nimel loobunud. Ta oli salaja selgeks õppinud hispaania ja portugali keele, planeerinud hoolikalt iga detaili ja kinkis selle nüüd mulle. Sel hetkel mõistsin, et ta polnud kasvanud mitte ainult imetlusväärseks naiseks, vaid ta oli otsustanud mulle tagasi anda kogu selle armastuse ja hoolituse, mida olin talle kolmteist aastat pakkunud.
Reisist sai tähistamine kõigele sellele, mida olime koos läbi elanud ja saavutanud. Avastasime uusi maid, naersime, tantsisime, eksisime ja leidsime end taas, luues mälestusi, mida hoiame igavesti. Mirtel õpetas mulle, et pere ei tähenda kohustust; see tähendab igapäevast otsust olla üksteise jaoks olemas, üksteist toetada ja armastada. Isegi pärast seda, kui olin andnud endast kõik, näitas tema mulle, et kõige tugevamad sidemed põhinevad vastastikusel armastusel ja valikul. Ta tõestas, et parimad pered luuakse ise, nendesse ei pea tingimata sündima.