Pärast traagilist õnnetust, kus purjus autojuht võttis temalt naise ja poja, leidis Mihkel Kross end vaikses ja tühjas majas. Ta vaid „eksisteeris“, ümbritsetuna mälestustest elust, mis oli järsku katkenud. Tema lein oli sügav ja isoleeriv, kuni üks hilisõhtune sotsiaalmeedia postitus muutis tema elu suunda. Ta nägi lastekaitse üleskutset nelja õe-venna kohta – vanuses kolm kuni üheksa aastat –, kes olid kaotanud oma vanemad autoavariis. Süsteem valmistus lapsi lahutama, kuna neljale lapsele oli peaaegu võimatu leida ühist kasupere. See teadmine tabas Mihklit sama valusalt kui tema enda läbielatud trauma.
Mihkel oli veendunud, et need lapsed ei tohi kaotada üksteist pärast seda, kui nad olid juba kõik muu kaotanud. Ta eiras teiste kahtlusi ja võttis nõuks kõik neli last enda juurde võtta. Järgnevad kuud olid kurnav kadalipp täis paberimajandust, psühholoogilisi hinnanguid ja kodukülastusi, kuid Mihkel jäi endale kindlaks. Kui ta lõpuks Oliveri, Teele, Kauri ja Mariaga kohtus, vaatasid talle vastu lapsed, kes olid valmis järjekordseks tõrjumiseks. Lubades neile, et ta ei soovi „ainult ühte“, vaid tervet peret, alustas Mihkel aeglast protsessi, et muuta oma hääletu maja taas koduks.
Üleminek ei sujunud sugugi kergelt. See oli täis südaöiseid pisaraid, piiride katsetamist ja üksikvanema rolliga kaasnevat tohutut väsimust. Mihkel navigeeris läbi leina ja kasvu „kaootilise“ reaalsuse – ta istus põrandal, et leevendada laste öiseid õudusunenägusid, ja talus valusaid hetki, mil talle meenus, et ta pole nende bioloogiline isa. Kuid tervenemise märgid ilmusid järk-järgult: värvipliiatsitega joonistatud pildid uuest perest ja tema perekonnanime pelglik lisamine koolivormidele. Maja, mis kunagi kajas vaikusest, oli nüüd täidetud nelja lapse elava ja tormilise energiaga.
Aasta pärast lapsendamist lisas üks juriidiline paljastus nende loole veelgi sügavama tähenduse. Laste bioloogiliste vanemate advokaat ilmus välja testamendiga, mis oli koostatud kaua enne õnnetust. Selgus, et vanemad olid jätnud lastele maja ja pärandi, kuid veelgi olulisem oli seal kirjas olev meeleheitlik palve: lapsi ei tohi kunagi lahutada. Mihkel mõistis, et oma sisetunnet järgides oli ta teadmatult täitnud kahe vanema viimase ja püha soovi, kes olid püüdnud oma lapsi kaitsta isegi teispoolsusest.
Külastades beeži majakest, kus lapsed olid kunagi elanud, jälgis Mihkel, kuidas nad oma minevikku uuesti avastasid – näidates pikkusemõõte seintel ja mängides aias olevatel kiikedel. Kuigi see maja ja pärand pakkusid neile tulevikukindlust, andsid lapsed mõista, et nende päris „kodu“ on nüüd Mihkli juures. Mihkel leppis teadmisega, et ta ei asenda kunagi nende esimest isa, kuid just tema oli see, kes vastas öisele appikutsele ja tagas, et nad jääksid pereks. Valides nelja võõra lapse päästmise, avastas Mihkel, et ta oli päästnud ka iseenda, vahetades tühja vaikuse „issi“ olemise ilusa ja lärmaka reaalsuse vastu.