Pärast aastaid kestnud võitlust viljatusega sai Liisast lõpuks väikese Emili ema. Ta jagas kogu oma lapseootuse teekonda õe Piretiga. Tragöödiaks aga hukkus Piret autoõnnetuses vahetult pärast oma poja Mardi sündi. Kui Mardi isa Andres imiku hülgas, astusid Liisa ja tema abikaasa Erki kõhklemata sammu edasi. Nad lapsendasid Mardi ning kasvatasid teda ja Emilit kui kaksikuid, et pakkuda poisile püsivat kuuluvustunnet ja elu ilma hüljatuse valuta.
Selleks, et kaitsta Marti rusuva teadmise eest, et isa ta hüljanud on, rääkis Liisa talle kaastundliku vale: poisi isa olevat hukkunud samas õnnetuses kus emagi. Kaheksateist aastat hoidis see väljamõeldud lugu perekonnas rahu. Kuid vahetult enne täisealiseks saamist avastas Mart tõe, kui Emili saladuse kogemata välja lobises. See paljastus purustas Mardi maailma ja tõi kaasa kibedad süüdistused Liisa suunal – poiss tundis, et naine on kustutanud tema tegeliku ajaloo ja ehitanud kogu tema eksistentsi üles valele.
Konfrontatsioonile järgnes valus võõrdumise periood, mil Mart nõudis distantsi ja seadis kahtluse alla Liisa aususe. Lõpuks saadi kokku, et arutada nende otsuse tagamaid ehk „miks“-küsimust. Liisa tunnistas, et tema soov kaitsta Marti tundest, et ta on „asendatav“, oli tegelikult ka enesekaitse vorm, et ta ei peaks pealt vaatama poisi valu. See ülestunnistus oma inimlikust ekslikkusest algatas aeglase tervenemisprotsessi. Nad liikusid suhte poole, mis põhines pigem jutustamisvabadusel ja läbipaistvusel kui varjatud süütusel.
Liisa toetas Marti katses võtta ühendust oma bioloogilise isaga, kuid nad põrkasid vastu sama külma vaikust, millega Liisa oli aastaid varem silmitsi seisnud. Kuigi see tõrjumine oli hävitav, toimis see „korrigeeriva kogemusena“. Mart mõistis, et hüljatus oli tema isa läbikukkumine, mitte tema enda süü. Lisaks tõi see esile selge kontrasti isa vahel, kes otsustas minna, ja ema vahel, kes otsustas jääda – hoolimata bioloogilistest sidemetest või asjaolude keerukusest.
Tänaseks on nende side taastatud, toetudes täiuslikkuse asemel aususele. Teraapia ja raskete vestluste abil on nad õppinud, et tõeline kaitse tähendab tõele koos silma vaatamist. Pireti sünniaastapäeval tema haual seistes tunnistas Mart Liisat oma emana – mitte sellepärast, et naine oleks olnud täiuslik, vaid sellepärast, et ta jäi. Nad on jätnud seljataha valede „fiktiivse turvatunde“ ning elavad nüüd ehtsas ja vastupidavas armastuses, mis aktsepteerib mineviku arme kui osa nende ühisest tugevusest.