Ma lõpetasin oma 36 aastat kestnud abielu pärast seda, kui avastasin salajased hotelliarved ja meie ühiselt kontolt kadunud tuhanded euroad. Minu abikaasa Toomas keeldus selgitusi andmast. Me tundsime üksteist viiendast eluaastast peale, kasvasime üles naabritena ja elasime elu, mis tundus kui muinasjutt. Abiellusime 20-aastaselt, saime kaks last ja elasime tavalist õnnelikku elu – või nii ma vähemalt arvasin –, kuni märkasin raha kadumist ja leidsin tema kirjutuslaua sahtlisse peidetud hotelliarved. Üksteist reisi, kõik samasse hotelli, ilma ühegi selgituseta. Mu süda vajus saapasäärde, kui mõistsin, et minu usaldust on riivatud viisil, mida ma ei saanud ignoreerida.
Kui ma Toomaselt selle kohta küsisin, keeldus ta vastamast, lükkas kõik ümber ja väitis, et ma reageerin üle. Magasin tol ööl külalistetoas, olles murtud ja pettunud. Järgmisel hommikul ei soovinud ta ikka veel selgitusi jagada. Mõistsin, et ma ei saa elada sellise saladusega ega teeselda, et kõik on korras, kui raha meie kontodelt kaob ja abikaasa mulle korduvalt näkku valetab. Nii ma helistasingi raske südamega advokaadile. Kaks nädalat hiljem kirjutasime paberitele alla ja eluaegne ühine ajalugu lõppes üheainsa külma paberilehega.
Aastaid jäi tõde varjatuks. Toomas ei paljastanud kunagi oma vaikimise põhjust ja elu tundus ebatäielik; vastuseta küsimused rippusid mu kohal nagu vari. Kohtusime aeg-ajalt perekondlikel koosviibimistel või poes, vahetasime viisakaid tervitusi, kuid ei midagi enamat. Tema vaikus oli kurnav ja pani mind endas kahtlema, küsides endalt, kas ma olin teda valesti hinnanud või olukorrast täielikult valesti aru saanud. Ma ei saanudki rahu – kuni tema ootamatu surmani kaks aastat hiljem.
Matustel astus mu juurde Toomase isa, purjus ja vaaruv, ning paljastas krüptiliselt: hotellireisid ja kadunud raha ei olnud seotud kõrvalsuhetega ning valed ei olnud mõeldud kellegi teise tagaajamiseks. Ta selgitas, et Toomas oli talle vahetult enne surma südant puistanud ja öelnud, et tõde võib ilmsiks tulla alles siis, kui see mulle enam valu ei tee. Olin rabatud, püüdes mõista, et saladuse eesmärk oli varjata teda ennast, mitte mind petta. Pusletükid, mida olin pidanud tõenditeks truudusetuse kohta, näisid nüüd moonutatud loona, mida ma nägin alles siis, kui oli juba hilja.
Mõni päev hiljem saabus Toomase kirjutatud kiri. Oma käekirjaga tunnistas ta, et hotellitoad, rahaülekanded ja tema põiklev käitumine olid olnud tema viis tulla toime meditsiiniliste protseduuridega, mida ta ei suutnud mulle selgitada, kartes mind muretsema panna või muuta seda, kuidas ma teda näen. Ta palus vabandust valetamise pärast ja kinnitas, et mängus polnud kunagi teine elu, vaid ainult hirm ja uhkus. Tema sõnu lugedes mõistsin ma lõpuks: ta oli armastanud mind ainsal viisil, mida ta oskas, isegi kui see tegi mulle haiget, ajas mind segadusse ja jättis mind aastateks vastuseid otsima. Voltisid kirja kokku, pisarad silmis, ja mõistsin, et kuigi valed jäid alles, kujundas tõde lõpuks ümber kõik, mida ma arvasin end tema kohta teadvat.