Kui Kaarel tütre Ebe sünnipäevaostudelt koju jõudis, tervitas teda hirmutav vaikus ja pooleli jäänud kook, mis oli mööda köögiletti laiali määritud. Tema naine Janeli oli kadunud, jättes maha tühja riidekapi ja krüptilise kirja, milles väitis, et peab täitma lubaduse, mille ta andis Kaarli emale. Kaarel, armeeveteran, kes oli aastaid õppinud elama jalaproteesiga, tundis oma maailma kokku varisevat, kui luges Janeli vabandust ja palvet üksi nende ühise tütre eest hoolitseda. Segaduses ja meeleheitlikult vastuseid otsides, pani ta unise Ebe autosse ja sõitis otse oma ema juurde, et paljastada saladus, mis oli tema pere üheainsa pärastlõunaga purustanud.
Ema juures tuli lõpuks ilmsiks laastav tõde. Tema ema Anu tunnistas, et aastaid tagasi – ajal, mil Kaarel oli oma teisel välismissioonil ja läbis hiljem vaevalist taastumist – oli Janelil olnud üheöösuhe. Vahetult enne pulmi sai naine teada, et on rase, ning oli teadmatusest Ebe põlvnemise osas halvatud. Selle asemel, et lubada Janelil aus olla, survestas Anu teda vaikima, väites, et tõde „murdnuks“ Kaarli tema hapras seisundis. See sunnitud lubadus lõi elu, mis põhines saladustel – Janeli esitas Ebet kui Kaarli „teist võimalust“, uppudes samal ajal ise kasvavasse süütundesse.
Reetmine oli kahekordne: Janeli oli aastaid elanud vales ja Kaarli oma ema oli olukorraga kaitse nime all manipuleerinud. Tädi Maie, kes ülestunnistuse juures viibis, väljendas pere ühist häbitunnet ja heitis Anule ette, et too eistas kontrolli tõele. Kaarel jäi teadmisega, et naine, keda ta armastas, tundis, et peab kaduma, et nende elu „terved“ osad ei puruneks. Janeli lahkumine ei olnud lihtsalt hüljatus; naise kujutluses oli see meeleheitlik ohverdus tagamaks, et side Kaarli ja Ebe vahel jääks tema minevikuveast rüvetamata.
Koju jõudes leidis Kaarel raamatu vahele peidetud teise kirja, kus Janeli kirjeldas üksikasjalikult vale lämmatavat olemust. Ta selgitas, kuidas saladus oli neile „voodisse pugenud“ ja muutnud võimatuks pealt vaadata Kaarli imelist ja kannatlikku isarolli, samal ajal omaenda väärtuses kaheldes. Ta tunnistas, et armastas neid mõlemat, kuid ei suutnud enam üles näidata seda vanemlikku puhtust, milleks Kaarel oli võimeline. See kiri pakkus südantlõhestavat sissevaadet naise hinge, kes tundis, et tema ainsad valikud on jätkata valet või jätta maha inimesed, keda ta armastab, et säilitada nende rahu.
Järgmisel hommikul seisis Kaarel silmitsi üksikisa vaikse reaalsusega. Kui Ebe ema järele küsis, sai Kaarel talle pakkuda vaid omaenda kohalolu lohutust – stabiilsust, mida laps oli alati tundnud ja usaldanud. Samal ajal kui mees tegeles oma proteesiga – füüsilise meeldetuletusega oma vastupidavusest –, näitas Ebe lihtne kaastundeavaldus, et nende side on sügavam kui bioloogia. Ta mõistis, et kuigi nende pere oli jäänud väiksemaks ja tõde oli muutnud nende lugu, jäi tema pühendumus tütrele kõigutamatuks. Nad läksid edasi uue, väiksema üksusena, tõestades, et perekond võib olla terviklik ka siis, kui mõned osad on puudu.