Tagantjärele mõeldes oleksin pidanud ohumärke Kaspariga märkama juba ammu enne meie pulmi. Ta pani sõbrad alati esikohale ja leidis vabandusi kohe, kui asjad keeruliseks läksid. Kurameerimise ajal veensin end, et abielu ja vastutus muudavad teda. Kui me kihluda otsustasime, tundus ta teistsugune – ta oli vaimustuses meie tulevikust ja lubas olla eeskujulik abikaasa. Ma uskusin teda. Ma tahtsin teda uskuda.
Kui ma rasedaks jäin, tundus Kaspar üliõnnelik. Ta värvis lastetoa seinu, pani voodi kokku, luges vanemlusraamatuid ja sosistas mu kasvavale kõhule, et temast saab maailma parim isa. Kuid pärast rasket erakorralist keisrilõiget tabas mind karm reaalsus. Olin nõrk, valudes ja täielikult teistest sõltuv. Kuigi Kaspar vahel aitas, ei näidanud ta kunagi üles omaalgatust. Hetkel, mil väike Emma nutma hakkas, ulatas ta lapse mulle tagasi ja ütles: „Ma arvan, et ta tahab oma emmet.“
Siis tuli hetk, mis muutis kõike. Vaid neli nädalat pärast Emma sündi plaanis Kaspar nädalapikkust rannareisi koos sõpradega. Olin šokis. Hoolimata minu kurnatusest ja piiratud liikumisvõimest, ta läks, lubades, et tema ema saab mind aidata. Need seitse päeva olid brutaalsed – lõputu nutt, imetamine ja mure Emma tervise pärast. Kaspari sõnumid olid tundetud, koosnedes vaid piltidest tema muretust puhkusest, samal ajal kui mina tundsin end täiesti üksi.
Kui ta tagasi jõudis, ootasin ma selgitust, võib-olla vabandust – kuid selle asemel seisis minu terrassil tema ema Maret, kindla ja otsustavana. Ta võttis poja sihikule, kritiseeris tema hoolimatust ja nõudis, et ta seisaks silmitsi oma tegude tagajärgedega. Esimest korda seisis keegi minu ja Emma eest ajal, mil mul endal polnud enam grammigi jõudu alles. Mareti kohalolek ja karmid sõnad purustasid Kaspari enesekindluse ja sundisid teda nägema oma hoolimatuse tõelist palet.
Kui teine Uberi auto Kaspari sõbra juurde viis, murdusin ma lõpuks täielikult. Maret võttis Emma oma rüppe, tõmbas minu kaisutusse ja sosistas: „Sa ei ole enam üksi. Mitte kunagi enam.“ Sel hetkel mõistsin, et on inimesi, kes jätavad sind maha siis, kui elu läheb raskeks – aga on teisi, nagu Maret, kelle tugevus ja truudus toovad lootuse tagasi ka kõige pimedamatel hetkedel.