Mu naine Kätlin suri jõulude ajal, jättes mind üksi vastsündinu ja lubadusega, mida ma vande kohaselt kunagi murda ei tohtinud: kasvatada meie poeg Leho üles kõige mu hingest ja jõust. Kümme aastat olime olnud vaid meie kahekesi – isa ja tema poeg, kes rühkisid läbi elu ilma naiseta, keda me mõlemad armastasime. Jõulueelne nädal tundus alati raskem kui ülejäänud aasta; päevad venisid tihedatena ja täidetuna rutiinidega, mis tuletasid mulle pidevalt meelde tema puudumist. Lehos oli nii palju Kätlinit – see, kuidas ta pead viltu hoidis või vaikselt ümises, kui ta LEGO-sid kokku pani. Need olid mustrid ja harjumused, mille Kätlin oli talle edasi andnud.
Ühel hommikul, kui Leho istus köögilaua taga ja oma klotse sordiiriis, ilmus meie terrassile mees. Ta sarnanes kõhedusttekitavalt Lehole – see polnud lihtsalt põgus sarnasus, vaid igas mõttes selline, et see tegi mind murelikuks, otsekui oleks mu poja vari tulevikust kohale ilmunud. Mees tutvustas end kui Sander ja väitis šokeerival kombel, et on Leho bioloogiline isa. Ta hoidis käes ümbrikku DNA-testiga, mis kinnitas tõde: väikese veamääraga oli Leho tõepoolest tema poeg. Mu süda tõmbus kokku, mu maailm lõi kõikuma, kuid ma ei saanud teda minema ajada ja juhatasin ta vastutahtsi tuppa.
Sander selgitas, et Kätlin oli seda saladust varjanud ja andnud tõendid vaid oma õele käsuga need avaldada, kui Sander peaks kunagi välja ilmuma. Kätlini kiri tunnistas, et tal oli ülikooli ajal olnud Sandriga ühine hetk ja et Leho oli tema poeg. Kuid ta palus, et mina jääksin poja ellu, armastaksin teda ja kasvataksin teda nii, nagu ma olin seda teinud alates tema sünnist. Mu käed värisesid neid sõnu lugedes, olles rebitud reedetuse ja vankumatu tõe vahel, et mina olin olnud see, kes jäi Leho kõrvale, hoidis teda esimesena süles ja ehitas oma elu tema ümber.
Ma olin armastanud Lehot kui oma poega sellest hetkest peale, kui ta haiglas nutma puhkes, ja see ei muutunud millegagi. Sander kinnitas, et ta ei soovi mind asendada ega Lehot ära võtta, vaid tahtis tagada aususe, et poiss teaks oma juuri. Sel jõululaupäeval, kui Leho tuli elutuppa, oma põhjapõdra kaisukas kaisus, ja vaatas mulle suurte küsivate silmadega otsa, teadsin ma, et kõige olulisem on see side, mille me juba loonud olime. Ütlesin talle pehmelt, et kuigi Sander aitas tal siia maailma tulla, olin mina see, kes jäi, kes nägi teda kasvamas ja kes jääb igavesti tema isaks.
Me hoidsime üksteisest kõvasti kinni ja ma mõistsin sel hetkel, et perekond ei sünni vaid veresidemest – see valitakse, seda hoitakse ja see on püsiv. Leho kohtub ühel päeval Sandriga, kuid meie armastus ja jagatud aastad on kõigutamatud. Perekonna alguseks on palju teid, kuid kõige tõelisem on see, millest hoitakse kinni vaatamata saladustele, üllatustele ja isegi südamevalule. Sel hetkel mõistsin, et ustavus, kohalolu ja vankumatu hool olid kingitused, mille Kätlin oli mulle usaldanud, ning ma austan seda lubadust iga jumala päev.