Segarahvuslikud abielud on tänapäeval üha levinumad, kuid mõned armastuslood suudavad ikka veel kõnetada ja inspireerida. Üks selline lugu on Corinne Hofmanni oma, Šveitsi ettevõtja elu, mis sai ootamatu pöörde ajal reisil Keeniasse. Ta oli planeerinud selle reisi kui eelpulmapuhkuse oma kihlatu Marco’ga, olles kindel oma tulevikus. Kuid kõik muutus, kui ta kohtus Lketingaga, maasai sõdalasega. Ühe pilguga tundis ta seletamatut sidet, mis tõi segadusse tema hoolikalt planeeritud elu. Olles oma tunnetest üha enam haaratud, otsustas ta teha julge sammu – katkestas kihluse, jättis selja taha oma eduka äri ja kolis Aafrikasse, et olla koos mehega, kellega ta oli vaevu rääkinud.

Corinne sündis prantsuse ema ja saksa isa peres, kasvas üles Šveitsis, kus kultuuride mitmekesisus võis aidata tal arendada iseseisvat vaimu. Ta lõi eduka äri, müües kasutatud pulmakleite, ja oli kihlunud Marco’ga, mehega, kellest ta uskus, et temaga ta abiellub. Keeniasse reisides astusid nad välja praamist, kui Marco osutas kõrgele maasai sõdalasele, imetledes tema muljetavaldavat kohalolekut. Corinne vaatas tema poole – ja just sel hetkel muutus kõik.

Mees, kes tutvustas end nimega Lketinga, kiirgas enesekindlust ja salapära. Tundes emotsioone, mida ta ei osanud seletada, teadis Corinne, et ta peab teda veelkord nägema. Tagasi Šveitsis, ei suutnud ta lõpetada mõtlemist temale. Tunde tõmbele järele andes, tegi ta elu muutva otsuse – müüs oma äri, lõpetas kihluse ja naasis Keniasse, lootes leida mehe, kes oli ta südame võitnud.

Kui nad Lketingaga taas kohtusid, süvenes nende side, hoolimata kultuurilistest tõketeist. Siiski, üks süütu suudlus avas tõsise lõhe nende maailmade vahel. Maasai kultuuris peeti füüsilist lähedust tabuiks, ja Lketinga oli Corinne’i žestist nähtavalt häiritud. Otsustades kohaneda, süvenes ta kohalikesse kommetesse, asus elama maasai külla ja abiellus lõpuks Lketingaga. Ta pidi taluma palju raskusi, alates igapäevaelu puudustest kuni tõsiste haigustega nagu malaaria ja aneemia.

Raskustest hoolimata leidis ta õnne, juhtides väikest poodi, mis pakkus kohalikele inimestele vajalikke kaupu. Tema suurim rõõm tuli siis, kui ta avastas, et ootab last. Kuid rasedus oli keeruline ja ta peaaegu kaotas oma elu tõsiste tervisemurede tõttu. Ükskõiksete tõkete kiuste, elas ta üle, andes haiglas sünnitusele elu nende tütrele, Napiraille.

Aja jooksul aga hakkas Corinne nägema Lketinga tumedamat külge. Tema armukadedus kasvas kontrollimatuks ja ta muutus üha rohkem kahtlustavaks, süüdistades teda truudusetuses. Tema armastus kadus, asendudes viha ja paranoiaga. Lõplik löök tuli, kui ta küsis Napirai isaidentiteedi üle, purustades kogu jäänud usalduse. Mõistes, et nende armastus oli muutunud kannatusteks, teadis Corinne, et ta peab lahkuma. Kuid maasai traditsioonide järgi kuulusid lapsed isadele, mis tähendas, et ta riskis kaotada Napirai igaveseks.

Mõeldes kiirelt, veenis ta Lketingat lubama tal tütre Šveitsi viia, et külastada oma vanaema. Kui ta kohale jõudis, tegi ta südantlõhestava otsuse mitte kunagi tagasi pöörduda. Hiljem saatis ta Lketingale lahkumiskirja, lõpetades peatüki nende kunagi kiindunud armastusloos.

Aastate pärast jagas Corinne oma uskumatu teekonna oma menukas raamatus “Valge Maasai”, mis tõlgiti 30 keelde ja kohandati 2005. aastal filmiks. Ta kirjutas ka teisi raamatuid oma kogemustest Aafrikas, kasvatades samal ajal Napirait, kes ehitas elu Šveitsis. Koos külastasid nad hiljem Keniat, kus Napirai kohtus oma isaga. Lketinga oli vahepeal uuesti abiellunud ja tal oli mitu last, samal ajal kui Corinne leidis õnne oma teise abikaasaga Šveitsis. Tagasi vaadates hindab ta nii raskusi kui õppetunde oma erakordsest teekonnast, tõestades, et armastus, ükskõik kui intensiivne, ei taga alati õnnelikku lõppu.