Meie esimese kodu ostmine pidi olema minu ja mu abikaasa Kaspari jaoks unistuse täitumine pärast aastaid kestnud säästmist ja loobumisi. Maja ei olnud täiuslik, kuid iga defekt tundus väärtuslik, sest see oli meie oma. Veetsime iga nädalavahetuse remonti tehes ja langesime õhtuti väsinuna voodisse, käed värvised ja pitsalõhn juures, naerdes oma tehtud vigade üle. Meie suurim uhkus oli elutuba, kuhu olime paigaldanud õrna botaanilise mustriga tapeedi, mis valguse käes pehmelt läikis. See oli kallis, tundlik ja täiuslik – väike luksus, mida olime endale lubanud. Kui otsustasime korraldada perelõuna, et oma kätetööd näidata, olin elevil viisil, mida polnud aastaid tundnud.
Kuid õhtu võttis halva pöörde, kui saabus mu käli Janeli koos oma seitsmeaastaste kaksikutega. Janeli ja mina polnud kunagi päriselt klappinud – tal on võistlev loomus ja ta muudab sageli kõik teemad iseendaks –, kuid püüdsin jääda viisakaks. Seadsin elutuppa sisse mängunurga, et poistel tegevust jätkuks, olles kindel, et nad pahandust ei tee. See enesekindlus kadus hetkega, kui kuulsin elutoast kahtlast itsitamist. Sisse astudes tarretusin. Punased, sinised ja rohelised viltpliiatsiringid katsid meie uhiuut tapeeti põrandast kuni vööni ning poisid vaatasid mulle uhkelt otsa, nagu oleksid nad loonud meistriteose. Janeli tuli tuppa, heitis pilgu kahjustustele ja naeris. „Poisid jäävad poisteks,“ sõnas ta õlgu kehitades ja lisas, et me võime ju seina „lihtsalt uuesti teha“. See ükskõiksus tegi peaaegu sama palju haiget kui rikutud tapeet ise.
Järgmisel nädalal selgus aga kogu tõde. Kui Janeli uuesti külla tuli, kuulsin poisse põnevil sosistamas, et nad tahavad jälle seinale joonistada, sest „emme ütles, et saame LEGOsid, kui teeme veel ühe meistriteose“. Jäin koridoris kivistunult seisma, kui mulle kohale jõudis – see polnud lapsemeelne ülekäte minek. Janeli oli neid julgustanud. Ta tahtis seda kaost. Ta tahtis, et me vihastaksime. See reetmine pani mu värisema ning sel õhtul, pärast seda kui olin Kasparile kõik rääkinud, otsustasime, et vajame tõendeid. Järgmisel külastusel peitsin oma telefoni mängulaua lähedusse ja panin selle salvestama. Kui poisid kordasid täpselt seda, mida olin varem kuulnud – et ema käskis neil tapeeti värvida, et mind vihastada –, teadsin, et tagasiteed enam ei ole.
Mõni päev hiljem ühisel peresöömaajal võtsin Janeli lõpuks ette. Värisevate kätega mängisid salvestise laua taga ette. Tema nägu kaotas igasuguse värvi, kui tema poegade hääled täitsid ruumi, korrates juhiseid, mis ta neile andnud oli. Ta püüdis alguses kõike eitada, enne kui plahvatas ja hakkas karjuma, et meil on oma maja, samal ajal kui tema elab üüritavas „urgastes“, et me oleksime pidanud „pakkuma talle võimalust meie juurde kolida“ ja et pere peab „jagama“. Tuba jäi hiirvaikseks, kui kõigile sai selgeks, et asi polnud lastes ega õnnetuses – vaid kadeduses, mida ta elas välja omaenda laste kaudu. Ta tormas koos kaksikutega minema, paugutades ust, ja esimest korda nägid mehe sugulased tema käitumist sellisena, nagu see tegelikult oli.
Kaspar ja mina maksime lõpuks 450 eurot, et sein korda teha, ning valisime seekord lihtsa salveirohelise värvi – pestava, vastupidava ja täpselt meie stiilis. Kui me elutuba koos uuesti värvisime, värviplekid riietel, ja vanadele laululistidele ebaühtlaselt kaasa laulsime, kadus viimaks ka frustratsioon. Uus sein tundus nagu uue algusena ja tuba sai oma rahu tagasi. Nädal hiljem postitas Janeli sotsiaalmeediasse foto, kus tema pojad esitlesid uhkelt oma uusi LEGO-komplekte – kinnitades sellega tahtmatult kõike, mida ta teinud oli. Kuid selleks ajaks oli meie viha ammu lahtunud. Meil oli oma kodu tagasi, piirid paigas ja sugulased teadsid tõde, ilma et me oleksime pidanud midagi selgitama. Mõnikord ei ole kättemaksu vaja – piisab vaid sellest, kui vajutad salvestusnupule, jääd rahulikuks ja lased inimestel endil näidata, kes nad tegelikult on.