21-aastaselt tutvus lugu jutustav Kadi 32-aastase Paavliga – lesestunud isaga, kellel oli kaks last, Mari (8) und Joonas (6). Paavli “murtud mehe roll” ja sellest tulenev emotsionaalne intensiivsus uimastasid Kadit sedavõrd, et ta ajas selle segamini armastusega. Ta tundis end “väljavalituna”, kui mees väitis, et naine on tema pere “päästnud”. Juba nelja kuu pärast palus Paavel naise kätt, kuid seadis tingimuse: abieluettepanek kehtib vaid siis, kui Kadi lubab olla Marile ja Joonasele emaks, manipuleerides nabasealt naise süütundega laste kaotuse ees. Kadi nõustus, usus, et käitub õilsalt ja isetult. Pulmas andis ta ametliku vande lapsi armastada ja nende eest hoolitseda, tundes end turvaliselt Paavli sosistatud lubaduse tõttu: „Sa oled nüüd meie pere. Igavesti.“
See “muinasjutt” purunes kohe pärast mesinädalatelt naasmist. Kadi, kes töötas täiskohaga kindlustusbüroos, muutus koju jõudes ainsaks kodutööliseks – ta kokkas, koristas ja hoolitses laste eest, samal ajal kui Paavel süvenes kohe videomängudesse. Kui Kadi üritas kehtestada reegleid või palus abi, nähvas Paavel, et naise “väike tööots” on tühine ja tema on ära teeninud puhkuse. Mis veelgi hullem, mees saboteeris aktiivselt naise autoriteeti: ta õõnestas Kadi kasvatusmeetodeid, pilgutas lastele nende sõnakuulmatuse peale silma ja kutsus naist “näägutajaks”. Lapsed õppisid kiiresti, et isa esindab “lõbu” ja Kadi on “vaenlane”, mis päädis lõpuks avaliku lugupidamatuse ja sisinaga: „Sa ei ole mu päris ema!“
Vääramatu kokkuvarisemine toimus ühel teisipäeval, kui lapsed, Mari ja Joonas, karjusid: „Sul pole siin midagi öelda! Sa oled lihtsalt issi loll naine!“ ning Paavel karjus vastu, et ta on tegelemiseks „liiga hõivatud“. Kadi mõistis hävitava lõplikkusega, et ta on üksi. Paavel pidas teda vaid tasuta koduhoidjaks, olles kurjasti ära kasutanud naise pühendumust lastele. Pärast veel kuut kuud kannatusi Kadi lahkus. Ta pakkis vaid oma isiklikud asjad ja jättis lühikese kirja, väljendades kahetsust „Marile ja Joonasele antud lubaduse murdmise pärast“. Lahutus oli kiire, kuid Paavel pööras süü veel kord naise vastu, süüdistades teda laste “hülgamises” – süütunne, mis jälitas Kadit aastaid.
Kuusteist aastat hiljem oli Kadi õnnelikus abielus Margusega, toetava partneriga, kellega tal oli kaks poega. Just siis, kui ta oli minevikuga rahu tegemas, sai ta südantlõhestava e-kirja Marilt. Mari palus vabandust oma kunagise julmuse pärast ja kinnitas, et Kadi oli olnud nende kodu “ainus valguskiir” ning et isa oli nendega manipuleerinud, et vältida ise lapsevanemaks olemist. Järgnes vapustav tõde: pärast Kadi lahkumist oli Paavel kiirelt läbi pidanud veel kaks suhet, enne kui ta oma lapsed täielikult hülgas, mistõttu Mari ja Joonas sattusid asenduskodusse.
Valust ja kergendustundest vallatuna – mõistes, et tegelik ebaõnnestuja oli olnud Paavel – nõustus Kadi minema Mari pulma. Teda julgustas Margus, kes märkis, et lastel on olnud tohutu “meelekindlus”. Pulmas tervitas teda soojalt Joonas, kellest oli sirgunud lahke mees. Peo käigus jagasid Mari ja Joonas avameelselt detaile oma rasketest aastatest hooldusel ja kinnitasid, et Paavel oli nad “maha jätnud”. Nad ütlesid Kadile: „Sa olid ainus täiskasvanu, kes meist tegelikult hoolis.“
Kadi mõistis, et tema süütunne oli olnud asjatu; ta ei olnud lapsi hüljanud, vaid oli lihtsalt eluga välja tulnud võimatust olukorrast. See taaskohtumine tervendas ta, tõestades, et neisse kahte aastasse pandud armastus oli olnud sügava tähendusega. Pere, mille ta leidis oma purunenud abielu rusudest – Mari, Joonas ja tema enda pojad –, sai turvaliseks ja püsivaks liiduks, mida ta polnud kunagi osanud planeerida.