Jutuvestja, õde Merle, osales oma vanaema Kaia matustel koos oma võõrdunud, ahnete sugulastega, kes olid kohal vaid pärandilootuse pärast. Kaia, jõukas, kuid isepäine naine, oli alati rõhutanud, et igaüks peab oma edu saavutama iseseisvalt, ta ei andnud kunagi raha ära, kuid oli hoolitsenud selle eest, et kõik saaksid hariduse. Kaia elu viimased kuus kuud oli Merle tema juurde kolinud, et tema eest hoolitseda, taludes füüsilist ja rahalist koormust ilma vanaemalt erilise rahalise abita. See ehtsa lojaalsuse tegu eristas teda ülejäänud perekonnast, kes kritiseerisid kiiresti Merle õe karjääri ja jätsid ta testamendi lugemise ajal tähelepanuta.
Perekond kogunes Kaia majja ja vandeadvokaat hr Järv lasi kiiresti pommi plahvatada: keegi ei saa pärandust. Ahned sugulased puhkesid raevukasse uskmatusse, nimetades Kaiat „vanaks nõiaks“. Konfrontatsioon eskaleerus, kui Kaia koer, Pirre, hakkas haukuma, mistõttu Merle ema ja onu Jüri tegid tundetult ettepaneku koer magama panna, kuna ta oli vana ja soovimatu. Merle, keda ajendasid kiindumus Pirresse ja nördimus oma sugulaste julmuse pärast, nõustus koera endale võtma, kuigi tema üürileping ei lubanud lemmikloomi ja ta pidi hakkama rohkem üüri maksma, pärides seega sisuliselt mitte midagi peale koera.
Pärast seda, kui hr Järv oli vihased sugulased majast lahkuma sundinud, sõidutas Merle Pirre tagasi oma korterisse. Varsti pärast seda asus Merle ema temaga vihaselt vastamisi, süüdistades teda salaja kõige pärimises ja nõudes raha. Merle kinnitas, et ta päris ainult Pirre, mida tema ema keeldus uskumast. Hiljem koera lohutades märkas Merle Pirre kaelarihmal graveeritud aadressi ja numbrit 153 ning väikest võtit, mis oli peidetud ripatsisse, mis viis ta jaama pakihoidu.
Pakihoidus leidis Merle kausta pealkirjaga „Merle jaoks“, mis sisaldas vanaema märkust ja ametlikku testamenti. Kaia märkus paljastas tema viimase soovi: kogu varandus oli seotud tingimusega leida „puhta südamega inimene“, kes hoolitseks Pirre eest, ja ta oli kindel, et see inimene on Merle. Enne kui Merle jõudis reageerida üllatavale uudisele, et ta on ainupärija, ilmusid kohale tema ema ja onu Jüri – kes olid palganud Merle jälitamiseks eradetektiivi – ja nõudsid testamenti. Hr Järv saabus just õigel ajal, hoiatatuna anduri poolt pakihoidu avamise hetkel, ja kinnitas, et varandus kuulub Merlele, kuna ta võttis Pirre endale lojaalsuse, mitte ahnuse tingimusel.
Hr Järv lükkas sugulaste allesjäänud nõudmised kindlalt tagasi, rõhutades, et Kaia tahtis, et tema raha läheks heale inimesele, kes kasutaks seda heade tegude jaoks. Merle võttis pärandi vastu, mõistes oma vanaema tegelikku kavatsust, ja teatas hr Järvele, et kavatseb suure osa rahast annetada haiglale, kus ta töötas. See viimane isetu tegu tõestas Kaia usaldust Merle väärikuse vastu ja tagas, et tema pärand toetaks lahkust ja lojaalsust, mitte tema ebaausa perekonna ahnust.