Maret, lesestunud lasteaiakasvataja, oli emotsionaalselt murtud, kui tema tütar Anna hukkus lennuõnnetuses, jättes maha oma kolmeaastase poja Eeriku. Samal ajal kui Maret veel leinas vaarus ja püüdis oma traumeeritud tütrepojale stabiilsust pakkuda, tabas teda veelgi suurem reetmine. Anna abikaasa Marko tuli mõni nädal pärast matuseid Mareti juurde, teatas kalgilt, et ta on „veel noor“ ja tahab „oma elu elada“, ning jättis Eeriku kohvrid lihtsalt veranda peale. Marko sõitis minema, hüljates oma poja sõnagi lausumata. Maret pidi hakkama poissi üksi kasvatama Anna väikeses tagasihoidlikus majas. Ta võttis endale mitu koristaja- ja pagarikohta, ohverdades oma tervise ja mugavuse, et tagada Eerikule armastav lapsepõlv. Maretist sai poisi elu ainus kalju.
Kõigile raskustele vaatamata puhkes Eerik Mareti hoole all õitsele ning temast kasvas hooliv ja edukas mees. 25-aastaseks saades oli ta tänu oma karjäärile jõukaks saanud. Tema esimene prioriteet oli vanaema turvatunne: ta ostis luksusliku uue kodu ja palus Maretil sinna kolida, nõudes, et naine lõpetaks töötamise ja laseks endal lõpuks puhata. Pärast aastakümneid kestnud rügamist leidis Maret lõpuks rahu. Nad säilitasid siiski ka vana maja – paiga, mis oli täis mälestusi Annast ja nende ühisest algusest –, kuigi aeg oli selle muutnud lagunenud varemeteks.
Minevik naasis, kui vana naaber helistas Maretile ja teatas, et Marko on ilmunud söödis aia ja räämas maja juurde. Mees nägi välja kõhn ja kurnatud, kuid kandis endas ikka endist üleolevat suhtumist. Eerik, kes vestlust pealt kuulis, palus naabril Markole nende uue aadressi anda, sest ta soovis silmitsi seista mehega, kes nad hüljanud oli. Kaks päeva hiljem veeres Marko oma roostes autoga nende uue villa ette. Tema esialgne šokk asendus kiiresti läbipaistva ahnusega, kui ta Eeriku edukust silmitses. Ta ulatas Eerikule juriidilise dokumendi, nõudes enda tunnistamist vana maja kaasomanikuks, väites, et tema „veri ja pärand“ annavad talle õiguse osale Eeriku edust.
Marko väitis, et varemetes maja endale saamine on „õiglane“, kuid Eerik lükkas paberi vaikselt kõrvale. Ta selgitas, et see maja on pühamu, mitte kaup, ning see kuulub neile kahele – mitte Markole. Eerik teatas kavatsusest maja restaureerida, mitte müüa, et see jääks mälestusmärgiks tema emale ja Mareti armastusele. Ta ütles Markole otse näkku: „Sina andsid mulle küll elu, aga siis sa lahkusid. Tema andis mulle kõik muu.“ Marko vaatas nõutult Mareti poole, lootes kompromissi, kuid naine pööras selja ja astus koos Eerikuga sisse, tõmmates kindla piiri. Hiljem kinnitas Maret Eerikule, et Marko polnud kunagi maja eest sentigi maksnud, mis muutis tema nõuded täiesti tühiseks.
Eerik ja Maret otsustasid suunata oma ressursid algse kodu taastamisse, pidades seda armastusprojektiks ja kummarduseks Anna mälestusele. Marko sõitis viimast korda vanast majast mööda, kuid ei peatunud ega koputanud, sest mõistis lõpuks, et nende uues elus ei ole talle kohta. Maret tõdes, et Marko oli terve elu vastutuse eest jooksnud ja naasnud vaid selleks, et leida ees tühjus. Perekonna tõeline olemus ei seisne tema sõnul selles, kes lahkub, vaid selles, kes jääb. Tugev, väärikas ja lojaalne Eerik oli tema perekond – tõestus, et nad olid hoidnud kinni asjadest, mis on kõige olulisemad: üksteisest ja oma mälestustest.