Ma ei oleks kunagi arvanud, et üheksakümneaastaselt avan oma südame täiesti võõrastele. Selles vanuses pole välimus enam oluline. Tahad vaid rääkida tõtt, enne kui aeg otsa saab.

Minu nimi on härra Hutchins. Seitsmekümne aasta jooksul ehitasin üles ühe suurima poeketide võrgu Eestis. Alustasin väikesest külapoest pärast sõda, kui leib maksis sente ja inimesed jätsid oma uksed ööseks lahti.

Kui ma sain kaheksakümmend, ulatus minu ettevõte üle kogu riigi. Minu nimi säras igal sildil, igal lepingul, igal tšekil. Mõned kutsusid mind isegi “Eesti leivakuninga vana kooli versiooniks”.

Aga on asju, mida raha ja tiitlid ei osta: õhtune kallistus, käsi, mida haiguse ajal hoida, või hommikused jagatud naerud.

Mu naine suri 1992. aastal. Meil ei olnud lapsi. Ja ühel õhtul, istudes oma suures ja tühjas kodus, küsisin endalt: kes selle kõik pärib?

See ei oleks ahneks muutunud juhtkond ega advokaadid, kelle säravad naeratused olid õhemad kui nende lipsud. Ma tahtsin kedagi päriselt head — inimest, kes mõistaks väärikuse ja lahkuse väärtust ka siis, kui keegi ei vaata.

Nii tegin ootamatu otsuse. Panin selga oma kõige vanemad riided, määrisin näo tolmuga ja lasin habemel kasvada. Sisenesin ühte oma supermarketisse nagu mees, kes pole päevi söönud.

Kohe tundsin pilke. Sahinad jälitasid mind riiulilt riiulile.

Kassapidaja, vaevalt kahekümnene, hõõrus silmi ja ütles valjult:
— Haiseb nagu roiskunud liha.
Nad naersid.

Isa sikutas oma poega:
— Ära vaata seda kodutut, Markus.
— Aga issi, ta näeb…
— Ma ütlesin, ära vaata.

Iga samm tundus nagu kohus — minu enda loodud kohas.

Seejärel kuulsin sõnu, mis valusalt lõikasid:
— Härra, te peate lahkuma. Kliendid kurdavad.

See oli poe juhataja Kyle Ransom, kelle olin aastate eest ise edutanud. Nüüd vaatas ta mind nagu tülinat.

— Teiesugused pole siin teretulnud.

Teiesugused. Mina — see, kes talle töö ja tuleviku andis.

Surusin hambad kokku ja pöördusin lahkuma. Olin juba näinud piisavalt.

Siis puudutas keegi mu õlga.

See ehmatas mind. Kodutuid ei puudutata.

Seisev mees oli noor, kolmekümnendates, kortsus särk, kulunud lips, väsinud silmad. Tema rinnal seisis: “Lewis — haldusassistent”.

— Tulge minuga, — ütles ta vaikselt. — Ma toon teile süüa.

— Mul pole raha, poeg…
Ta naeratas soojalt: — Pole vaja. Austus ei maksa midagi.

Ta viis mu puhkeruumi, tõi kuuma kohvi ja pakis võileiva. Siis istus mu ette:

— Tuletate mulle isa meelde, — ütles ta tasakesi. — Vietnamis käinud. Raske, aga õiglane mees. Tal oli sama pilk… nagu oleks elust liiga palju näinud.

Lühike paus.
— Ma ei tea teie lugu, härra. Aga te loete. Ärgu keegi siin tehku teist vastupidist arvamust.

Kõri läks kuivaks. Vahtisin võileiba nagu kulda. Peaaegu oleksin talle tõe avaldanud.

Aga katse polnud veel läbi.

Lahkusin sel päeval, pühkides pisaraid oma tolmuse habeme taha. Mitte keegi ei teadnud, kes ma olen — ei kassapidaja, ei juhataja, isegi mitte Lewis.

Aga mina teadsin.

Õhtul kirjutasin oma testamendi ümber. Iga euro, iga pood, iga maatükk — kõik läks Lewisile.

Võõrale, jah. Aga mitte enam minu jaoks.

Nädal hiljem tulin samasse poodi tagasi halli ülikonna, läikiva kepi ja Itaalia kingadega. Seekord avanesid uksed kui kuningale.

Kõik muutus: naeratused, viisakus, pakkumised.

— Härra Hutchins! Milline au!
— Kas soovite vett? Ostukäru?

Isegi Kyle jooksis kohale, nägu lubivalge:
— S-s-sir, ma ei oodanud teid…

Tema ei teadnud. Kuid Lewis teadis.

Teises poe otsas kohtusid meie pilgud. Üksainus noogutus. Ta mõistis kõike.

Õhtul helistas ta mulle:
— Härra Hutchins, ma tundsin teie hääle ära. Ma teadsin, kes te olete. Aga ma ei öelnud, sest headus ei sõltu sellest, kelle ees sa seisad. Ma lihtsalt nägin inimest, kellel oli nälg.

See oli viimane kinnitus.

Järgmisel päeval saabusin koos juristidega. Kyle ja kassapidaja vallandati kohe. Kõigi ees kuulutasin:

— See mees, — osutasin ma Lewisile, — on teie uus juht ja tulevane omanik.

Aga siis saabus anonüümne kiri:
— Ärge usaldage Lewist. Kontrollige tema tausta. Tartu vangla, 2012.

Mu veri jahtus. Lewis oli 19-aastaselt varastanud auto ja teeninud 18 kuud vanglas.

Kutsusin ta välja. Ta tunnistas vabalt:
— Olin noor ja rumal. Kandsin karistuse ära. Vangla muutis mind. Seepärast kohtlen inimesi väärikusega — ma tean, mis tunne on sellest ilma jääda.

Tema pilk ei valetanud.

Mu kauged sugulased plahvatasid.
— Kassapidaja meie asemel? Oled peast segi!

Vastasin rahulikult:
— Veri ei tee veel kedagi perekonnaks. Kaastunne teeb.

Rääkisin Lewisile kõik: minu katse, testamendi, ähvardused, tema mineviku. Ta kuulas ja ütles:
— Ma ei taha teie raha. Kui jätate selle mulle, tuleb teie perekond mu ukse taha. Ma ei vaja seda. Tahtsin vaid näidata, et maailmas on ikka veel lahkust.

— Mida siis teha? — küsisin.

— Looge fond. Aidake näljaseid. Andke teine võimalus neile, kes seda vajavad, nagu mina seda vajasin. See olgu teie pärand.

Ja nii ma tegin.

Panin kogu oma varanduse — poed, varad, maa — Hutchinsi inimväärikuse fondi. Lõime toidupangad, stipendiumid, varjupaigad. Määrasin Lewisi eluaegseks juhiks.

Kui ma talle dokumendid üle andsin, sosistas ta:
— Isa ütles alati: iseloom on see, kes sa oled siis, kui keegi ei näe. Te olete seda just tõestanud. Ma hoian teie nime kaastunde sünonüümina.

Mul on üheksakümmend. Ei tea, kui palju aega on jäänud. Aga lahkun rahus.

Sest ma leidsin oma pärija — mitte vere või vara, vaid südame järgi. Mehe, kes kohtles võõrast inimesena, mitte koormana.

Ja kui te küsite, kas maailmas on veel lahkust, siis jätan teile Lewisi sõnad:

— Asi pole selles, kes nemad on. Asi on selles, kes sina oled.